Spetsialist Ülo Kirvel (59) mõtles välja geniaalse krüptoraha KoeraCoin, mis on osaliselt ka materiaalne!

Üldiselt vaimugeodeedina tuntud Kirvel sai idee pargis jalutades kui tema saapatald järjekordselt koera kükitamise tagajärjega kokku sai. „Vihastamise asemel kanaldasin tekkinud energiat kahe ajupoolkera ning käbinäärme vahele ja nii see idee tuligi,“ kiidab mees.

„Koerasita väärtus tuleb pilvedesse tõsta, siis ei jäta seda enam keegi niisama vedelema! Lisaks hakatakse inimese parimat sõpra kõrgemalt hindama. Ega siis kuldmune munevat kana halvasti kohelda!“

Kirveli idee aluseks on tema enda ehitatud ja osaliselt elektrolüüsil põhinev müntimismasin:

„See on ainulaadne maailmas! Võltsimise võimalus on ümmargune null. Tooge aga oma koerasitt mulle ning kümne kilo Muki, Muri või Pauka essu eest saate ühe väikese ja tugeva KoeraCoini mündi!“ lubab ärigeenius.

Lisaks saab iga mündiomanik krüptilise rahakoti ning ainulaadse koodi, mis on koeramündiga seotud. Viimases raha leiutaja geniaalsus seisnebki. „See teeb raha it-pättide vastu immuunseks, sest alati on kusagil olemas ka reaalne koerasitamünt, mis tõestab selle ehtsust. Ükski münt ei saa olema teisega sarnane, sest koerad ja nende toidulaud on pidevas muutumises,“ selgitab Kirvel.

Peale mõningaid umbusklikke hetki annab leiutaja Avanejate toimetajale ühte hiljuti valminud münti uurida. Toimetaja nägu tõmbub mustjaspruunikat seibi vaadates kibedalt roheliseks ja vaene vennike jookseb tualettruumi öökima. „Jah, eks siin ole kümne kilo pasa jagu haisu kah küljes,“ tõdeb tulevane krüptopankur.
„Varsti on sellel haisul hoopis teine tundmus taga, kui üks münt näiteks 10 000 eurot väärt on,“ lisab ta üleolevalt muiates.

„Kui selline kena kopkas taskus, siis tekivad naised ja hüvade hetkede semud nagu iseenesest ümber! Tallinna mülgas-sopastest koerte jalutuväljakutest saavad aga sellised munitsapaalpangad, et isegi oligarhid võtavad enne sisse astumist mütsi peast,“ ennustab ta.

Jõudu ärigeeniusele!

Kevad jõudis kätte ja nii on eestlastel aeg oma haisvad magamiskoopad taas lõhnavateks ja kutsuvateks puhkeruumideks muuta!

Veriora vallas elav psühholoogiateadlane Mehis Brük  (33), kes varem palja alakeha võlud avastas, on nüüd pööranud oma targa pilgu magamistoa poole.

„Kevadväsimuse põhjuseks on loomulikult koht kus sa end välja puhkad – magamistuba! Kui oled talvega magamistoa haisvaks urkaks lagastanud, siis ega seal mingit puhkamist polegi. Siis on see pigem väsimuse ruum!“ teatab ta näpuga kainestavalt viibutades.

Nii pakub teadlane välja viis tähtsamat nõuannet, mida juba täna magamistoas ette võtta:

1. Vaheta muld välja
Juba vanad eestlased teadsid, et kui voodi all on kolmkümmend labidatäit mulda, on voodirõõmud viljakad ja kauakestvad. Samuti on puhkus tõhus ja unenäod ilusad. Muld tuleb aga kord aastas enne tsirgupäeva (9. märtsi) ära vahetada. Kui sa seda juba teinud pole, siis mida sa ometi ootad?! Labidas kätte, vana muld välja ja uus sisse!

2. Vala padja sisse värsket Vana Tallinna likööri
Iga lapski teab, et magusad uned tulevad magusatest lõhnadest. Nii valab tark inimene oma padja alumisele poolele korraliku sörtsaka Vana Tallinna likööri. Seda võib teha lausa iga aastaaja alguses. Kes tahab unes kõvemat pidu, valab padja alla Jägermeistrit (seda nippi kasutatakse ka ärkvelolijate peomeeleolu tõstmiseks – mine nuusuta Kuku alumist korrust!). Tõelised spetsialistid kasutavad ka Riia palsamit või viinaga Coca-Colat, aga selleks on vaja kogemusi ja kõrgelt arenenud vastutustunnet.

3. Lase loomad tuppa
Kui sul on õues koer või kõrvaltoas kass, siis kevadel lase nad ööseks magamistuppa. Nende ilmsüütu energiapuhtus annab kohe kõigile magajatele parema une. Võta ka ka aken eest, las lendavad linnukesed ja armsad putukad-mutukad sisse. Puhast auraenergiat pole kunagi küllalt! Kogenumad magajad teavad rääkida, et eriti uinutavalt mõjuvad tuppa lennanud varesed.

4. Tee magamistuppa lõke
Seda nippi õpetavad nii hiietargad kui ka Lõuna-Ameerika šamaanid! Kas oled kadetsevalt vaadanud, kuidas rikkad härrad-daamid magamistoas kaminatule valgel mehkeldavad ja siis norskama pööravad?
Kadetsemiseks pole põhjust! Kamin on ju lihtsalt vana hea lõkke imitatsioon. Nii võid näiteks õhtul lõkke teha ja täpselt samamoodi kröösuse kombel uinuda. Uba seisneb selles, et lõke on iidne magaja kaitsja ning inimloom tunneb end selle kõrval väga turvaliselt.

NB! Kuna lõket tohib teha vaid selleks ettenähtud kohtades, pead oma magamistoa ehk lõhnavad padjad, mullase voodi ja loomad kolima lõkkeaseme kõrvale!

5. Too võsa tuppa
Kes ei teaks, et värskuse mõttes tuuakse kased tuppa. Samas on ununenud õige kogus. Nimelt, kaski peab tuppa tooma ikka nii, et vaevalt pääsed voodini pugema. Ei ole ka muret kui sul kasevõsa käepärast pole, sobib ka lepavõsa või sirelipõõsad. Saaremaal tassivad kangemad mehed oma magamistoa maast laeni kadakaid täis ja siis ei pea ennast üldse pesema, hea värske lõhn on alati küljes!

Saaremaa mees Niglas (69) otsustas eestlaste vanad head ajad korralikult taastada.

Luulupe piirkonnas hiietargana tuntud Niglas kavatseb orjatalgud läbi viia maikuus. „Orjad olgu olla terveks kuuks. Muidu ei saa tunnet kätte,“ on mees veendunud. Kampaania nimeks pani ta tabavad sõnad „Tehke ära!“.

„Tulgu tehku siin ära! Töö on lihtne, aga raske. Raha ei saa, süüa ei anna, ainult käsutan ja karistan. Peavarju saab lagunenud laudas, kui orjad seda korda ei tee, kukub endile kaela,“ põrutab tulevane orjapidaja.

Orjad võivad söögiks kaasa võtta hernetampi, körti, soolasilku ja kapsapäid. „Kui möni töll arvab, et tassib siia peeneid hörgutisi, siis kolivad need toidud sirgelt minu sahvrisse ja karistuseks tõmban orjale viiskümmend vitsahoopi. Mul on oksasölmised vitsad juba praegu tulisoolasesse tünni hakkama pandud!“

Millist tööd orjad tegema hakkavad? „Mul on naaber Meigoga räägitud. Ta tahab omale suuremat pöldu, aga maa on kive täis. Orjad tassivad kivid minu aeda ja sillutavad nendega mölemad teed elumaja ja kaevu vahel ära,“ selgitab Niglas.
Miks on kaevu ja elumaja vahele vaja kahte teed? „Kohe näha, et mandrilt tulnud loll küsija! Üks tee viib elumajast kaevuni, teine kaevu juurest elumajja!" vastab talgupidaja pahaselt.

"Kui kivitöö tehtud, peavad orjad lepavõsast omale adrad tegema ja kolmkümmend hektarit Meigo pöldu ära kündma. Meigo traktoril läks GPS tuksi ja ta ei viitsi ise vaojoont hoida, las orjad rügavad! Meigo arvas, et vöib mönele tublimale orjale lausa paar viilu kuivanud saia anda, aga ma keelasin tal selle ära – see pole siin mingi narkomaanide laager!“ käratab ta.
Mees lisab, et kui mõni "kavalpea" peaks tahtma põgeneda, siis saavad kõik ülejäänud karistuseks viisteist vitsahoopi ning põgenik püütakse saarepeal koerte ja ratsajälitajate abil kindlasti kinni.

Kui nüüd kellelgi tekkis suur soov talgutele minna, siis kuidas ta käituma peaks? "Tulgu Luulupele ja pakkugu end orjaks! Vöib ka varem tulla, aga siis hoidku end isandate silme alt eemal, tehku tööd vaikselt ja ärgu rikkugu öhkkonda!"

Kas märkimisväärsele üritusele võib ka välismaiseid turiste tuua? „Ei! Selle rahvusliku üritusega tahame just näidata, et eestlased suudavad jätkuvalt omal maal ise köik ära orjata. Pole siia kedagi juurde vaja!“.

Nõid Teiba-Ivar Viljandi maantee äärest Velise jõe lähedalt teatas Avanejatele, et esitas reedel Galaktilisele Föderatsioonile taotluse Venemaa presidendi Vladimir Vladimirovitš Putini viimseks kaetamiseks. 

„See litsub ta laiaks nagu sitasitika! Tegelikult oli minu hing juba ammu täis kõikidest nendest jõledustest, mida see tühine inimese kest korda saatnud on. Oleksin seda varem teinud, kuid siis polnud mul veel piisavalt vaimu-jõudu,“ sajatab Teivas.

 Jaatav vastus kaetamiseks tuli föderatsioonilt juba enne kui mees oli jõudnud küsimusegi esitada. Venemaa presidendi lõplik needmine leidis aset juba sama päeva öösel  „Et mitte ära külmuda, määrisin ennast üleni hülgerasvaga kokku. Jooksin neljakäpukil ja lõrisedes läbi sügava metsa kuniks jõudsin püha jõesängi pervele.“

Kui Teiba-Ivar oli munadeni jõkke roninud, lõi taevas hetkega selgeks. „Tähed sirasid kirkalt ning kuukiir soojendas mu keha. Võtsin sepa tehtud pussnoa ja avasin oma veenid. Veri voolas solinal vette ja kõrvades hakkas kohisema. Samal hetkel nägin teisel pool jõge kõiki neid, kellelt Putin elu võtnud on. Nad noogutasid mulle vaikides. Sain aru, et aeg lõplikuks kaetamiseks on kätte jõudnud. Hakkasin lausuma nõiasõnu, mida pole kunagi õppinud ega lugenud:

Vihavankri vedäjälle
hingevikat Putinille
Mäda sulle munadesse
kakit sulle kõrvadesse
kusi kurku
käbi kulli
tulgu tuhat aastat õnnetusta
tuhat aastat masendusta
nõiasõnad vetevoogu
kaetuse sul koju toogu

Kui Teiba-Ivar teadvusele tuli, oli juba päev. Ta lamas naabrimehe põllul. „Vahe tuul lõikas mu värisevat keha, tahtsin püsti tõusta, kuid olin sedavõrd nõrk, et ise liikuda ei suutnud. Külamehed tassisid mu sauna, sidusid veritsevad randmed kinni ja soojendasid mu laval üles!"

Teiba-Ivar ütleb, et peab nüüd vähemalt nädalakese voodis pikali olema ja jõudu koguma, kuid loits hakanud juba mõjuma. „Et needus veelgi tõhusam oleks, soovitan igal inimesel selle kõval häälel oma tööjuures või kodus teistele ette lugeda. Ja nüüd, kus on toda arvutivärki päris palju, siis pommitage tolle loitsuga putinlaste uudistekanaleid nii kuis jaksate!“

Lõpuks ometi on kahtlased molekulid meie rahvuskangelase ümbert lahkunud! Selgus on lihtne ja eestipärane – Meie Kiku on libahunt!

Avanejad said ähmis kõne Otepääl nädalavahetuse-viina visanud Andruselt ja Mardilt. „Jalutasime Käärikul mööda Kekkose rada ja imetlesime Meie Kiku suusajälgi. Tubli tüdruk oli lausa pori sees uisusammu lasknud! Võimas värk, Kuuse-Lemps oleks uhke,“ kiidab Andrus.
„Siis aga nägime, et uisusamm läks klassikaliseks üle. Murelikult kiirendasime sammu ja äkitselt oli klassikaliste paralleeljoonte asemel hundi jäljed!“ lisab ta.

Mart arvas, et hunt on Meie Kiku nahka pistnud, kuid mehed ei leidnud ainsatki võitlusjälge. „Järgmisel päeval viinaunest välja imbudes kuulsime, et hunt oli Nüpli küla lähedal lambatalle maha murdnud. See kõlas juba väga veidralt. Miks peaks Meie Kiku ära söönud hunt veel lammast peale tahtma?“ mõtiskleb Mart.

Avanejad pöördusid spetsialisti ehk nõid Teiba-Ivari jutule. „Oh, mis ma pole teile öelnudki, et Meie Kiku on libahunt või? See on ju kosmilistes föderatsioonides hiiglavana jutt! Sellepärast Meie Kiku ju pikkadel distantsidel nii tubli ongi! Hunt jälitab saaklooma kuni see väsimusest küljeli potsatab. See nõuab hundisoole omast kestvust,“ selgitab kuulus nõid.
„Muide, suurem osa tippsuusatajatest on libahundid. Hilisõhtuti trenni tehes lööb neil hundinääre tuksuma ja nii nad moonduvadki. Treenerid on neile lausa spetsiaalsed rakmed teinud, et kallid suusad hallivatimehe-naisena lidudes ära ei kaoks,“ teeb ta jahmatama paneva avalduse.

Tõepoolest, isegi Sotši olümpia hotellikoridorides jalutas moondunud suusataja ringi:

Kas libahundid tohiksid võrdsetel alustel olümpial osaleda? Teiba-Ivar arvab, et paraku mitte. „Mina panen ette, et libahuntidele võiks Sotšis teha eraldi libamängud. Libalumeleopardist Volodja Putin peaks sealt muidugi eemale hoidma, sest hundid jagaks selle kiisu kohe omavahel lõunasöögiks  ära,“ hoiatab mees.
„Samas, siis lõpeks koheselt ka kassivihane Ukraina küünistamine,“ arvab ta.

Meie usume (hundi) Kikut!