Avanejad said ähmis kõne Otepääl nädalavahetuse-viina visanud Andruselt ja Mardilt. „Jalutasime Käärikul mööda Kekkose rada ja imetlesime Meie Kiku suusajälgi. Tubli tüdruk oli lausa pori sees uisusammu lasknud! Võimas värk, Kuuse-Lemps oleks uhke,“ kiidab Andrus.
„Siis aga nägime, et uisusamm läks klassikaliseks üle. Murelikult kiirendasime sammu ja äkitselt oli klassikaliste paralleeljoonte asemel hundi jäljed!“ lisab ta.
Mart arvas, et hunt on Meie Kiku nahka pistnud, kuid mehed ei leidnud ainsatki võitlusjälge. „Järgmisel päeval viinaunest välja imbudes kuulsime, et hunt oli Nüpli küla lähedal lambatalle maha murdnud. See kõlas juba väga veidralt. Miks peaks Meie Kiku ära söönud hunt veel lammast peale tahtma?“ mõtiskleb Mart.
Avanejad pöördusid spetsialisti ehk nõid Teiba-Ivari jutule. „Oh, mis ma pole teile öelnudki, et Meie Kiku on libahunt või? See on ju kosmilistes föderatsioonides hiiglavana jutt! Sellepärast Meie Kiku ju pikkadel distantsidel nii tubli ongi! Hunt jälitab saaklooma kuni see väsimusest küljeli potsatab. See nõuab hundisoole omast kestvust,“ selgitab kuulus nõid.
„Muide, suurem osa tippsuusatajatest on libahundid. Hilisõhtuti trenni tehes lööb neil hundinääre tuksuma ja nii nad moonduvadki. Treenerid on neile lausa spetsiaalsed rakmed teinud, et kallid suusad hallivatimehe-naisena lidudes ära ei kaoks,“ teeb ta jahmatama paneva avalduse.
Tõepoolest, isegi Sotši olümpia hotellikoridorides jalutas moondunud suusataja ringi:
„Samas, siis lõpeks koheselt ka kassivihane Ukraina küünistamine,“ arvab ta.
Meie usume (hundi) Kikut!