Eesti mees Valdo (52) osales selgeltnägemise kursusel, kus õpetati oma minevikku muutma. Valdo jaoks lõppes see vägivallaga ja kannatustega!

Mees saatis Avanejate vihjekontole mureliku kirja ning meie reporter otsustas talle külla minna.
Nüüdseks juba taanduva löömapaistetusega ajarändur avab oma Lasnamäe ühetoalise korteri ukse ja kutsub külalise sisse. Tee kõrvale pudedaid küpsiseid pakkuv Valdo räägib vapustava ja samas mõtlemapaneva loo.

94 euro eest minevikku!
Valdo sattus paari nädala eest internetist tantraliku alatooniga tasuta linateoseid otsides hoopis selgeltnägijate lehele. 
"Ma arvan, et see oli Jumala sõrm, mis mind äkki sellele kodulehele juhatas," usub Valdo. Mees nägi seal reklaami koolitusele "Muuda oma minevikku!" ning maksis kohe nõutud 94 eurot ära. Sellele järgnes kutse Sitsi tänava kortermajja, kus holistiline koolitus pidavat toimuma.
"Läksin kohale, seal istus õllekõhuga maikas mees, kes tutvustas end Sergeina. Paistis pealtnäha tavaline kohalik, aga tema silmad olid tarkust täis."
Koos asuti Valdo alateadvuse kallale ja avati seda nii pehmete kui karmimate võtetega. "See oli osaliselt hirmus. Vahepeal istus Sergei mulle sülle. Kurat, kus oli higihais! Tundsin kohe, et koolitaja oli eile viina peale küüslauku hauganud. Küüslauk tuleb ju hoobilt läbi naha!"

Hambad ristis õppis Valdo kogu 94 euro eest. "Raha paneb õppima! Oleks mu esimene klass tasuline olnud, oleks ma praegu vähemalt professor! Mida Valdo ei õpi, selle maksab Valter kinni," läheb mees hetkeks sügavamõtteliseks.
Lõpuks saigi Valdole selgeks ajas rändamise ja enda mineviku muutmise šnitt. "See on nagu jalgrattaga sõitmine. Kui kummid on tühjaks läinud, lööb veljed kaheksasse," muutub ta taas filosoofiliseks.
Koolituselt koju Lasnamäele naastes läks mees kohe ka ajas tagasi. Korda saatma seda, mida iga õige eestlane sellises situatsioonis teeks. Ta läks nooremale Valdole (22) ehk iseendale lotonumbreid viima.

Noor Valdo oli tõrges
"Ma leidsin ennast üles Toompuiesteelt Kastani baarist. Haarasin kohe õlast ja tahtsin noorsandile numbritega paberi pihku pista. Oh sa säde, kus ma sain siis peksa! Ma ju noorena õppisin sambot. Sain endalt kohe põlvega kolmnurka ja siis paremsirge nina pihta.  Ägisesin maas, samal ajal uhke enda üle," meenutab ajarändur.
Paistes nina ja tuikava kõhuga mees keris end tagasi tänapäeva. "Jama on see, et kui minevikus tappa saad, siis oled ikkagi päriselt saanud," lisab Valdo ja näitab enda sinikaid. "Seda unustas mulle Sergei öelda, kurat!"
Õige eestlasena ei jätnud Valdo jonni ning proovis uuesti.

"Läksin nüüd rahulikult 1983. aasta Kastanisse, ostsin kaks õlut ja istusin noorhärra lauda. Ta tõusis püsti ja palus mul välja tulla. Kutsus nurga taha ja lõi mulle ilusa sambolöögi kõri pihta! Kui ma maas krooksusin, võttis ta mult jalast tossud ja teksased ning jooksis minema!" kurdab mees. "Sai mu kaltsukast ostetud püksid ja vanad naigitossud. Hull lotovõit küll"
Vihast punetavana läks tänapäeva-Valdo oma guru Sergei juurde ning kärkis seal nii et naaber pidi harjavarrega vastu lage toksima. Sergei kuulas jutu rahulikult ära ning kraamis sahtlist lagedale liitrise viinapudeli ning küüslauguleivad.

Baaripukk lendas sülle!
"Eks me siis võtsime rahustuseks mitmed teravad ja rääkisime maast ja ilmast. Lõpuks otsustasime kahekesi koos minevikku minna, et noorele Valdole mõistus pähe rääkida.
Astusime vanasse Kastanisse sisse ja ei jõudnud ää-d ega öö-dki öelda kui  noor Valdo meile raske baaripuki sülle viskas. Lendasime Sergeiga selg ees uksest välja ja kummuli asfaldile," meenutab alateadvuse õpipoiss nukralt. "Ma sain paar hoopi kulmu pihta, aga õnneks suutsin jooksu panna. Sergei jäi kahjuks noorema minu kätte nüplisse saama."
Rohkem pole Valdo oma guruga ühendust võtnud ja viimane pole ka õpilasele helistanud.

Enam Valdo ajas rändama ei kipu. "Kolm on kohtu seadus, pole vist õnnestuma määratud," sõnab ta elutargalt.
Samas on mehel helgeid mälestusi noorpõlvest: "Ma käisin Kastanis ikka nagu väheke tüli norimas. Igasugu vennikesi tuli seal ju oma numbreid pakkuma ja külge lööma. Tegin siis kohe kätega selgeks, et ma pole mingi selline. Väga hea harjutada!
Ühelt eriti agaralt purjus ahvilt võtsin lõpuks teksad ja importtossud. Täpselt parajad! Nendega oli mul naiste seas sellist lööki, et rohkem Kastanisse ei kippunudki!"
Aga mis juhtus Sergeiga? Valdo tuhnib oma noorpõlvemälestustes ning järsku tema nägu selgineb ja tumeneb siis sama kiiresti. "Ei, teda ma küll ei mäleta. Mingit sõpra mul Kastanis ei tekkinud! Intervjuu on lõppenud," teatab ta resoluutselt ja juhatab reporteri välja.

Kas sulle tundub, et aurafotode tegijad küsivad pildi eest liiga palju? Kui jah, siis tee see ise.
Kuulus astroloog ja nahktoituja Malle Läsn õpetab!

Mõne aja eest mardikahoroskoobi ja nahktoitumisega kuulsuse taevasse lennanud Malle (56) pole siiski upsakaks muutunud ning jagab lahkesti nõu, kuidas endast igati tasuta aurafotot teha.

"Ma käisin terve suve laatadel ja tegin inimestest aurapilte. Viis euri tükist!" räägib nüüdseks suhteliselt rikkaks saanud naine. Malle ei kasutanud tavapäraseid meetodeid, vaid võttis kasutusele... aerosoolvärvid.
"Mees tassis nõukaaja lõpul kombinaadist ära hiiglama suure hunniku mustaks lakitud vineeri. Nüüd hea võtta! Ma panin laadal inimese sellise vineerplaadi ette, vaatasin tema aurat ning vuhistasin siis aerosoolidega nagu jaksasin!"

Nii sai ju ka klient värviga kokku? "Eks ta jah, mõni soomlane minestas lausa ära! Eestlased on tugevamad. Aga see on ju tegelikult hea, need on su enda auravärvid! Siis näevad kõik, kui hea inimene sa tegelikult oled," selgitab Läsna-Malle veendunult.
Kahjuks keelati suve lõpuks siiski Malle aerosool-aura teenus ära. Tubli naine mõtles seepeale välja palju ohutuma ja lihtsama lahenduse.
"Aura digipilt on nii lihtne, et selle eest ma raha ei hakkagi küsima. Õpetan kõigile!" teatab naine lahkelt.

Hea lugeja, ole nüüd tähelepanelik! Läheneme aurapildi tegemisele step-by-step! Avanejad annavad Mallele aurapildi tegemiseks robotfoto Süngest Nikitast, keda suur osa eestlasi niikuinii unes näeb. "Oluline on must taust, et aura näha oleks," õpetab naine.

"Nüüd tuleb silmad hästi kõvasti kinni pigistada ning hoida 25 sekundit. Nii kõvasti, et silmalaud krampis! Seejärel tuleb silmad avada ning pilti vaadata. Sa hakkad aurat nägema!" lisab Läsn.
"Uih! Hahaa! Ma juba näen Nikital natuke sinist!" kilkab nahktoituja ning joonistab digitaalse aerosooliga nähtu pildile.

Seda protseduuri tuleb Malle sõnul kolm korda korrata. Iga kord tuleb juba uute värvidega pilti (mitte algset) vaadata.
"Oh sa vana mardikas! Korraks tundus, et Nikita on indigolaps, aga siis viskas valget sisse!" kommenteerib Malle teisel korral.

Kolmas kord on kõige olulisem, siis näed ka aura lisavärve, mis põhitooni juures nii-öelda opositsioonis on (välja arvatud indigolastel, neil on kõik sinine).
"Näe nalja! Nikital on ikka mingid salajased seksunelmad kah sees!" naerab Malle kõva häälega ning joonistab kiiresti ja vilunult aurapildi lõpuni. Naise sõnul on Nikita tehtud aurapildi põhjal pealtnäha rahulik, kuid palju negatiivset endasse jättev tegelane.

Öösiti Tallinnas Tatari tänaval jalutav vanahärra kuuleb ja näeb endise grillrestorani juures kummitusi.
Pidu käib seal edasi!

Avanejate toimetusega võttis ühendust soliidses eas (72) härra, kes palub end Lepaks kutsuda. "Härra Lepp, nii mind siin piirkonnas tuntakse," selgitab öövahi ametiga pensionile lisa teeniv mees.
'
Toit ilmub ja kaob!
Härra Lepp elab Uues Maailmas ning öövahi ametit käib pidamas Olümpia hotelli lähistel parklas. Nii jalutab ta oma vahetuse lõppedes öösiti mööda Tatari tänavat koju.
"Kunagi oli seal (Tatari 51 - toim) Lõuna turg ja alati avatud lõbus söögikoht. Nüüd on kõik see läinud. Ühel juulikuu palaval ööl jalutasin koju ja äkki kuulsin just selles kohas imelikku häält. Täpselt minu kõrval oleks keegi nagu burgeripaberiga krabistanud ja siis nätsti ühe suure ampsu hauganud. Pöörasin pea hääle suunas, aga kedagi ei olnud. Ma olin üksi!" meenutab öövaht.

Vanahärra hakkas endise Tommi Grilli koha peal tähelepanelikumalt jalutama ning on nüüdseks näinud kõige uskumatumaid asju!
"Ükskord vaatasin, et asfaldile on asetatud taldrikutäis toitu. Kebab ja friikartulid kastmega. Kummardusin söögipoolist kaasa võtma, tundsin isegi lõhna ja siis äkitselt oli kõik kadunud! Ma hoidsin käes katkist auto ilukilpi!"
Lõpuks kohtas mees ka kummitavaid inimesi. "Nägin, et endise restorani ees seisis kamp purjus noori. Kisasid, sõid burgereid ja jõid õlut. Seejärel üritasid taksot peatada, aga takso sõitis neile otsa! Tegelikult sõitis takso neist nagu õhust läbi! Mul läksid hirmust prillid uduseks ja kui need puhtaks nühkisin, polnud jälle mitte kedagi ega midagi," räägib härra Lepp.

Õudne daam burgeriga!
Paar päeva tagasi nägi koju suunduv öövaht aga lõplikult kohutavat kummitust. "Ikka selle sama koha peal seisis naaritsakasukas imeilus naine. Punased kontsakingad jalas, kaunid sääred, võrksukad, kasukas algas alles pealpool põlvi, huuled tulipunaseks värvitud. Kuigi olen vana nagu solgikraav, hakkas mulgi vunts vallatult sügelema. Nii ilus daam!
Siis nägin, et daamil on hiigelsuur burger käes. Sama suur kui sööja enda pea! Ja ta ajas suu pärani ning võttis burgerist sügava ampsu. Nägu oli üleni kastme ja saiatükkidega koos, ise jõllitas mulle otsa ning vitsutas matsudes süüa. Nagu siga! Siis veel naeratas mulle, endal lihatükid hammaste vahel tilpnemas."
Hirmunud vanamees jooksis kähedalt karjudes kodu poole. Nüüd läheb ta sellest kohast ringiga mööda ning kasutab koduteeks Liivalaia tänavat. "Igal asjal on oma piir. Keegi võiks neid kummitusi väheke viisakamaks õpetada," pahandab Lepp õigustatult.

Avanejad helistasid hiietark Niglasele, et uurida, millega võiks tegu olla. "Eestlased on iidne kungla rahvas. Kui meie kusagil pikemat aega löbusat laulu-, sööma- või joomapidu peame, jääb see sinna tükiks ajaks pidama. No nii umbes paariks tuhandeks aastaks kui öiged pidulised juba ammu mulla all," selgitab hiietark. Niglas soovitab paiga üle pigem rõõmu tunda, sest seal lehvivat kõvasti head energiat.
Aga viimati nähtud naine? "Siin ajas vanamees vist töelise elu ja kummitused sassi. Ma arvan, et see naine oli päris luust ja lihast. Keegi peaks talle lihtsalt kombeid öpetama!"

Ärimees Hillaril (43) on valminud mudel Tabasco-kirikust, mille ta plaanib Mustamäele püsti panna. "Sellest saab magala popim kirik!" lubab ta.

Avanejate toimetaja suundus parajasti Kadriorgu päikesevanne võtma, kui tema kõrvale sahises luksuslik Fiat Panda.
"On kõik normaalne vä?" alustas akna alla kerinud mees sõbralikku vestlust. "Hüppa peale, ma räägin sulle hea teema!" lubas end hiljem ärimees Hillarina tutvustanud autojuht. Koos sai sõidetud kebabirestorani, kus ärimees tegi toimetajale välja pool rullkebabi.

"Ma olen veendunud tabaskoloogia usuline," rääkis mees rullkebabi esimest poolt mugides.
Mille? "Tabaskoloogia on usund, mis usub Tabasco kastme kõikvõimsusesse ja ideaalsesse olekusse. Tabasco kaste on kõige enam tasakaalus olev aine universumis. See on kaheksas maailmaime ning uus päästja. Selle kastme söömine avab su käbinäärme kolme püha nädalaga," selgitas usklik ärimees ning valas rullkebabi teise poole ohtra Tabascoga üle.
"Söö ja mõtle minu sõnade peale!" käskis ta.

Kirikus saab söömas käia
Avanejate toimetajal olid vürtsisest toidust silmad vees, kõrvad lukus ja kõhus mulises kahtlaselt, kuid ta jätkas kangelaslikult intervjuud.
Hillar koukis kilekotist välja hunniku puuklotse, millest ta hämmastava nobedusega kiriku mudeli valmis ehitas. "Vot sellise kiriku tahan ma Mustamäele teha!" kuulutas ta võidukalt.
Kuhu Mustamäele? "Mul on plats valmis vaadatud. See on Kiili tänav 9 krunt. Sinna sobib see suurepäraselt, eriti kui tahta Mustamäed merele avada."

"Kirikus hakatakse pakkuma mõistliku hinnaga vürtsikaid burritosid ning lõunapakkumised saavad eriti tabaskoloogiliselt soodsad olema. Kindlasti paneme müüki ka vautšereid, et usklikud veelgi soodsamaid kohtumisi oma maailmaimega saaksid. Igas toidus peab Tabasco kastet olema, nii meie usk levibki! Selle kõrvale külma Corona õlut," rääkis Hillar unistavalt.
See kõlab täpselt nagu avataks kiriku asemel restoran?! "Mis sa nüüd!" tõrjub tabaskoloogia usuline pahaselt.
"Me hakkame kord aastas kevadeti joodikutele chili con carne't pakkuma. Teeme suure poti valmis ja kes ees see mees, kühveldagu palju jaksab! Kuidas see kõlab? Pole enam üldse bisnunni lõhna küljes, eksole!"

Plakatid tagavad ehitamise
Kuidas kavatseb mees võita linnaisade südamed, kes samale krundile juba ühte teist kirikut hirmsasti ehitada tahavad? Selleks on Hillaril peen plaan.
"Vaata, mu kiriku torni tippu tuleb küll hiiglaslik Tabasco pudel, kuid allpool on veel kõvasti vaba ruumi. Torn saab olema helendav ning sellele lasen kohalikel võimuritel tasuta oma plakateid kleepida. Mõtle kui uhke kui näiteks linnapea nägu valgustaks kirikutornist tervet Mustamäed! Nii on hundid söönud ja lambad saavad burritosid," leiutas usklik ärigeenius sekunditega uue kõnekäänu.

Kas tabaskoloogia harrastajatel ka vaenlasi on? "Loomulikult, me ei ela kahjuks ideaalses maailmas. Meid vihkavad väärusulised pastafarid*, kes kummardavad pastat. Mõtle, keegi kummardab pastat, põhimõtteliselt makaroni! Hullumeelsus! Sellisest lollusest ei saagi midagi head sündida ja nii liiguvad kõikjal ringi pastafari terroristid," teatas Hillar häält tasandades.
Terroristid?! Kõikjal!? "Jah, vaata, nende eesmärgiks on igasse toitu mõni pastatükike visata. Need hullud arvavad, et nii nende usk levibki. Pastafari terroristid ei tööta itaalia restoranides, sest seal juba on piisavalt pastat. Neid leiab just mujalt."
Hillar annab veel väikese õppetunni, kuidas pastafari terrorismi tuvastada. "Uuri alati lähedalt oma päevasuppi, mille sa ükskõik kust ostnud oled. Pats kihla, et sa leiad rohkem kui pooltel kordadel enda  mitte-pastalikust supist kas või imepisikese makaronitüki!"

* Pastafari usulised kummardavad Lendavat Spageti Elukat. Usund sai alguse kaheksa aastat tagasi. Loe lähemalt SIIT.

Pärnumaa suvilakooperatiivis suviti elav Asta (50) sai hirmuäratava kogemuse! Tema aed lausa kubises mustasilmsetest lastest!

Talveperioodil Tallinnas Lasnamäel elav Asta on koos nüüdseks lahutatud mehega ehitanud omale imekauni suvepesa. Võib julgelt väita, et Asta majake ja selle aed on üks suvilakooperatiivi "Rodrom" ilusamaid pärle. Naisele endale meeldib pärast sauna istuda aiatoolil ning lülitada sisse Select kataloogist ostetud häälpilt purskkaevust, mis küll ise vett ei purska, kuid sellist häält teeb küll. "Imelised õhtud!" ohkab Asta.
Aga nüüd juhtumise juurde.

Arbuusiga näkku
"Pidin oma suvilast kolmeks nädalaks linna minema. Mu sõbranna Virve oli haiglasse sattunud. Ta oli Jaama turul palunud, et müüja talle arbuusi viskaks. Müüja va loll võttis sõna-sõnalt ja viskaski. Arbuusiga otse näkku saanud Virve viidi haiglasse, kus ta alles kaks päeva hiljem meelemärkusele tuli. Siis saadeti ta kodusele ravile ja ma läksin teda põetama.
Kolm nädalat hiljem otsustasin, et toon sõbranna enda suvilasse kosuma," meenutab Asta.

Naised saabusid suvilakooperatiivi juulikuise kuumalaine ajal ning punased ja mustad sõstrad hakkasid Asta aias parajasti tooni võtma. "Ma tegin saunas tule üles ja tõin külapoest meile kaks õlut. Oi kui mõnus oli! Tahtsime saunaõlledele midagi peale haugata ja avastasin, et olin enne lahkumist unustanud vannitäie soolakurke lauale. Neile oli paks valge hallitus peale tõmmanud, kuid pesin selle maha ja all olid head krehvtised kurgid," räägib suvitaja.

Sõda mustasilmsetega!
Naised sõid kurke, kuulasid purskkaevu sulinat ja siis märkas Virve midagi imelikku. "Kuule seal punasesõstra põõsas on keegi," oli Virve sosistanud. Asta ei näinud esialgu midagi, kuid julge Virve hiilis juba põõsa poole. "Siis äkki nägin ka mina! Terve põõsas oli täis mustasilmseid lapsi, kes hambad irevil valmistusid Virve kallale hüppama!" räägib Asta siiani õudusvärinaid tundes.
"Haarasin korraliku põllukivi ja saatsin selle elajate suunas. Kahjuks kummardus Virve just sel hetkel põõsa poole. Karjusin küll, et hoidku eest, aga tema jõudis ainult näo kivi poole pöörata."

Nii sai Virve raske põllukiviga otse näkku ja jäi liikumatult maha lebama. "Virve juba tunneb seda näkku saamise asja, ma tema pärast väga ei muretsenud. Võtsin hoopis uued kivid kätte ja hiilisin teiste sõstrapõõsaste juurde. Sa vana räntsraibe, neid oli igas põõsas!" imestab Asta.
Vapper naine loopis kõiki mustasilmsete lastega nakatunud sõstrapõõsaid kividega kuni õhk oli kahtlastest olenditest puhas.
"Kahjuks olid sõjaga ka kõik sõstrad maha kukkunud. Nii jääb sel aastal liköör tegemata," kurvastab Asta.

Naine imeti energiast tühjaks!
Virve ei saanud Avanejatele kahjuks lugu kinnitada, sest ta ei mäleta juhtunust midagi. Tegelikult on tema mälust kadunud viimased 40 aastat ning Virve käituvat sõbranna sõnul nagu 12-aastane tüdruk. "Mängib õues keksu, on omale punase kaelaräti külge sidunud ning laulab pioneerilaulu "Meie vahvad kosmonaudid oleme"," kirjeldab Asta.
Naine on kindel, et mälukaotuse tekitasid Virvele mustasilmsed lapsed. "Ma nägin ja tunnetasin kuidas need sõstra..., vabandust, mustasilmsed lapsed temast hinge välja imesid. Hea, et vahele sain!"

Nüüd on Asta leidnud uue elatusallika. "Ma müün kohaliku lehekuulutuse kaudu mustasilmsete laste vastaseid põllukive, neid (kive) mul siin aias küllaga! Kõik ümberkaudsed kooperatiivid ostavad rõõmuga ja mis mul muret, hakkaja pioneer viib kivid ise kohale," rõõmustab naine. "Eks vanemaid inimesi peab ikka aitama!"

Saaremaal elav hiietark Niglas (68) avaldab ajalooliselt pöördelisi fakte, mis ei jäta kivi kivi peale!

Juba varemalt Inglismaa siniverelises lapses Suure Tõllu ära tundnud Niglasel on sedakorda veelgi raputavamad sõnumid nagu varrukast tulemas!
"Kas teate, et ingleid polegi olemas? Tegelikult on hoopis sead!" põrutab Luulupe piirkonnas tegutsev hiietark.

Selgub, et kui varemalt usuti, et igal inimesel on oma kaitseingel, siis tegelikult on selleks hoopis kaitsesiga. ...ja sugugi mitte igal inimesel siin maamunal!
"Eestlastel on önneks köik hästi ja nii on köigil oma kaitsesiga. Mõnel, kelle pere palju sealiha sööb, on isegi kaks! See köik söltub jah sealiha söömisest ja levib perekonniti," selgitab Niglas. Samas ei ole kahe kaitsesea omamine eriline eelis, sest "inglid" võivad omavahel konkureerides kaitsealust unustama kippuma.

Targa sõnul on tubli kaitsesiga parim, mis inimesega juhtuda saab. "Kaitsesiga lööb köik uppi ja hüppab külitsi ette kui miski häda peaks ründama," kiidab mees. Mida teha, et kaitsesiga tugev ja jõuline oleks? "Tuleb korralikult sealiha süüa!" käratab hiietark ja lisab, et sealiha süües võib täissuuga mõmiseda ka loitsu: "Mul on kaitsesiga, mis nii elul viga!".

Siis võtab intervjuu aga eriti jahmatava pöörde! "Jeesus oli kah ju siga," ütleb Niglas nagu muuseas. Mida?!?! "Nii oli, ma olen kövasti uurimusetööd teinud ja muudkui imestanud, kuidas sellist asja nönna vähe on tähele pandud. Täitsa puhastverd siga oli!" kinnitab teadjamees.
Niglas selgitab, et sõna "Je-Sus" etümoloogiat uurides tuli välja, et ladina keelest otse eesti keelde tõlgituna tähendab see Maine-Siga ehk maasiga. "Jeesus oli üks uhke maavalla siga!" teatab Niglas rõõmsalt.
Tõepoolest, samale järeldusele on ka teised teadlased jõudnud! Kes inglise keelt tönkab, võib SIIT järgi vaadata.

Hullumeelsest uudisest oimetu Avanejate reporter soovib siiski veel mõnda tõestavat fakti kuulda. "Lihtne! Sündis ta ju laudas, siga sünnib laudas. Jah? ...ja miks moslemid ja juudid sealiha ei söö? Nad ei taha nimelt Jeesuse liha ja verd maitsta!" laob mees lagedale.

"...ja mis ristilöömisse puutub, siis see oli lihtsalt üks grillipidu. Seale löödi öun suhu ja pandi vardasse keerlema. Loomast said roomlased hea suutäie ja täitsa töhusa kaitsesea!" muheleb Niglas keelt nilpsates. Ei jää muud üle kui värsketele faktidele toetudes nõustuda.

Täies jõus eesti mees Imre (24) sai enda sõnul hakkama teleporteerumisega. Teleportatsioon toimus Võsu ja Narva-Jõesuu vahel!

Imre ilmus Avanejate toimetusse juba pühapäeval, kuid tal paluti lahkesti oma pooleteistliitrine longero ära juua ning esmaspäeval kaine peaga tagasi tulla. Mees võttis nõu kuulda ning eile saimegi osaliseks imekspandavale jutustusele.

„Ma läksin Võsu rannafestile. Enne festivali olin oma longerod liiva alla peitnud, siis ei pidanud turvadega huinjaatama,“ meenutas Imre enda ettenägelikke tegusid. Mees pidutses oma sõpradega rannas hommikutundideni kuni oli kõik oma pudelid välja kaevanud. Seejärel jäi ta liivale heidetud rannalinale magama ning ärkas... Narva-Jõesuus!

„Olin näoli maas, ainult ruudulised lühkarid jalas. Suu liiva täis ja sigapohmell küljes. Rannarätti ja muud kama polnud kusagil! Mõtlesin, et lähen enda O Kõrtsi ette jäetud Audi juurde, aga vapsee imelik ümbrus oli!“ seletas mees.

„Küsisin tänaval tibidelt, kus kuradi kohas see O Kõrts on. Need mulle vastu, et see on jõõsu. Mis fakk jõõsu?! Siis vaatasin, et ambaalidel on vapsee paksud  kuldketid kaelas ja sain hoobilt aru, et olen Narva-Jõesuus!“

Esimesest ehmatusest üle saanud Imre pistis pöidla välja ning sai häälega tagasi Võsusse. „Sõitsin  kolme autoga. Kõikides autodes olid okeid inimesed, andsid viina ja pealekat. Ühed olid isegi normaalsed, jõid longerot,“ meenutab teleporteeruja.

Võsul leidis peakangelane oma sõbrad üles ja koos, pärast poes longerote järgi käimist, mindi uurima, mis on Imre magamisasemest järgi jäänud. „Täitsa ära trippiv värk! Kõik kama oli alles ja isegi mu keha kuju oli rätiku sisse jäänud. Mendikoolis õppinud sõber Vill ütles, et me sündmuskohale trampima ei läheks ja käskis jälgi uurida,“ lausus Imre.
Oma suureks jahmatuseks avastati, et Imre magamisaseme juures polnud mitte ainsatki lahkumisele viitavat jalajälge! „Pühadepekk, ma oleks nagu ära hõljunud!“

Avanejate peatoimetajad noogutasid, et tegu on paranormaalse nähtusega, mida kutsutakse teleportatsiooniks. Seda juhtub eriti tihti just indigolastega, kui nad on saavutanud teisenenud teadvuse seisundi.

Mõned läbiviidud testid kinnitasid, et Imre tõepoolest on indigolaps. Näiteks on Imrel vaid põhiharidus, sest oma erilisusega ta tavakoolidesse ei sobinud ning autodidaktina alustas iseseisvat tudeerimist muusikavallas. „Mul on kõik tränaka hitid arvutis,“ kiitis ta. Lisaks loomulikult ka sinise (indigo) värvuse lembus, mistõttu ta just longerot armastab.  Fakte on veelgi.

Imre lubas käsi südamel, et proovib veel teleporteeruda ja siis juba tunnistajate silme all. „Proovin ühe eide voodist Pärnus teise omasse Võrus minna,“ rääkis ta oma tulevikuplaanidest.

Kõik on näinud lennukite poolt levitatavaid rasvaseid keemiasabasid. See on aga lapsemäng võrreldes ferrytrail'ide ehk laevasabadega! Paljastagem need!

Juba mõnda aega tagasi selgitasime spetsialisti toetusel välja, et lennukite keemiapilved koosnevad korallitolmust ja nanokiipidest. Laevasabad on aga hoopis keerukamad.

Laevade pilsiveest levitatav geovesi katab kiiresti suure pinna mereveest ning avaldab kohest mõju akvatooriumite merepõhjasetete dünaamikale ja rannaprotsessidele. Laevade „lisanditega“ pilsivee merre laskmine on kompleksne keemiline „vaippomm“.

„See laik sisaldab vastavalt regioonile UV blokeerijat, meretaimestiku GMO-seemneid,  kalade kudemispaikade geneetilisi nanostimulante või hoopis võõrliikidest vetikakolooniaid,“ kirjeldab pilsivee rakendamist Indoneesia netifoorum Ikan-dan-Laut.

Kõige lihtsam on eestlasel laevasaba märgata siis kui ta näiteks kruiisilaeval Soome tööle või Rootsi läbustama ja H&M-i sõidab. Loomulikult ei leidu geoinseneride solki päris iga laeva ahtris.
Kuidas laevasaba ära tunda? Laevasaba ehe näide on loomulikult juuresoleval fotol. Kõige lihtsam moodus on see, et geovesi erineb tugevalt ülejäänud mereveest ja jääb pinnale hõljuma. Näiteks on Soome laht üldiselt rohekas, kuid laevasaba võib hoopis sinine olla!

Paljastame vandenõu ja avaldame laevasabade fotosid! Kõige lihtsam on sul oma pilt laadida tinypic.com lehele ning saata link meie vihjekontole! Jõudu tööle! Scientiae cedit mare!