Täies jõus eesti mees Imre (24) sai enda sõnul hakkama teleporteerumisega. Teleportatsioon toimus Võsu ja Narva-Jõesuu vahel!
Imre ilmus Avanejate toimetusse juba pühapäeval, kuid tal paluti lahkesti oma pooleteistliitrine longero ära juua ning esmaspäeval kaine peaga tagasi tulla. Mees võttis nõu kuulda ning eile saimegi osaliseks imekspandavale jutustusele.
„Ma läksin Võsu rannafestile. Enne festivali olin oma longerod liiva alla peitnud, siis ei pidanud turvadega huinjaatama,“ meenutas Imre enda ettenägelikke tegusid. Mees pidutses oma sõpradega rannas hommikutundideni kuni oli kõik oma pudelid välja kaevanud. Seejärel jäi ta liivale heidetud rannalinale magama ning ärkas... Narva-Jõesuus!
„Olin näoli maas, ainult ruudulised lühkarid jalas. Suu liiva täis ja sigapohmell küljes. Rannarätti ja muud kama polnud kusagil! Mõtlesin, et lähen enda O Kõrtsi ette jäetud Audi juurde, aga vapsee imelik ümbrus oli!“ seletas mees.
„Küsisin tänaval tibidelt, kus kuradi kohas see O Kõrts on. Need mulle vastu, et see on jõõsu. Mis fakk jõõsu?! Siis vaatasin, et ambaalidel on vapsee paksud kuldketid kaelas ja sain hoobilt aru, et olen Narva-Jõesuus!“
Esimesest ehmatusest üle saanud Imre pistis pöidla välja ning sai häälega tagasi Võsusse. „Sõitsin kolme autoga. Kõikides autodes olid okeid inimesed, andsid viina ja pealekat. Ühed olid isegi normaalsed, jõid longerot,“ meenutab teleporteeruja.
Võsul leidis peakangelane oma sõbrad üles ja koos, pärast poes longerote järgi käimist, mindi uurima, mis on Imre magamisasemest järgi jäänud. „Täitsa ära trippiv värk! Kõik kama oli alles ja isegi mu keha kuju oli rätiku sisse jäänud. Mendikoolis õppinud sõber Vill ütles, et me sündmuskohale trampima ei läheks ja käskis jälgi uurida,“ lausus Imre.
Oma suureks jahmatuseks avastati, et Imre magamisaseme juures polnud mitte ainsatki lahkumisele viitavat jalajälge! „Pühadepekk, ma oleks nagu ära hõljunud!“
Avanejate peatoimetajad noogutasid, et tegu on paranormaalse nähtusega, mida kutsutakse teleportatsiooniks. Seda juhtub eriti tihti just indigolastega, kui nad on saavutanud teisenenud teadvuse seisundi.
Mõned läbiviidud testid kinnitasid, et Imre tõepoolest on indigolaps. Näiteks on Imrel vaid põhiharidus, sest oma erilisusega ta tavakoolidesse ei sobinud ning autodidaktina alustas iseseisvat tudeerimist muusikavallas. „Mul on kõik tränaka hitid arvutis,“ kiitis ta. Lisaks loomulikult ka sinise (indigo) värvuse lembus, mistõttu ta just longerot armastab. Fakte on veelgi.
Imre lubas käsi südamel, et proovib veel teleporteeruda ja siis juba tunnistajate silme all. „Proovin ühe eide voodist Pärnus teise omasse Võrus minna,“ rääkis ta oma tulevikuplaanidest.
Imre ilmus Avanejate toimetusse juba pühapäeval, kuid tal paluti lahkesti oma pooleteistliitrine longero ära juua ning esmaspäeval kaine peaga tagasi tulla. Mees võttis nõu kuulda ning eile saimegi osaliseks imekspandavale jutustusele.
„Ma läksin Võsu rannafestile. Enne festivali olin oma longerod liiva alla peitnud, siis ei pidanud turvadega huinjaatama,“ meenutas Imre enda ettenägelikke tegusid. Mees pidutses oma sõpradega rannas hommikutundideni kuni oli kõik oma pudelid välja kaevanud. Seejärel jäi ta liivale heidetud rannalinale magama ning ärkas... Narva-Jõesuus!
„Olin näoli maas, ainult ruudulised lühkarid jalas. Suu liiva täis ja sigapohmell küljes. Rannarätti ja muud kama polnud kusagil! Mõtlesin, et lähen enda O Kõrtsi ette jäetud Audi juurde, aga vapsee imelik ümbrus oli!“ seletas mees.
„Küsisin tänaval tibidelt, kus kuradi kohas see O Kõrts on. Need mulle vastu, et see on jõõsu. Mis fakk jõõsu?! Siis vaatasin, et ambaalidel on vapsee paksud kuldketid kaelas ja sain hoobilt aru, et olen Narva-Jõesuus!“
Esimesest ehmatusest üle saanud Imre pistis pöidla välja ning sai häälega tagasi Võsusse. „Sõitsin kolme autoga. Kõikides autodes olid okeid inimesed, andsid viina ja pealekat. Ühed olid isegi normaalsed, jõid longerot,“ meenutab teleporteeruja.
Võsul leidis peakangelane oma sõbrad üles ja koos, pärast poes longerote järgi käimist, mindi uurima, mis on Imre magamisasemest järgi jäänud. „Täitsa ära trippiv värk! Kõik kama oli alles ja isegi mu keha kuju oli rätiku sisse jäänud. Mendikoolis õppinud sõber Vill ütles, et me sündmuskohale trampima ei läheks ja käskis jälgi uurida,“ lausus Imre.
Oma suureks jahmatuseks avastati, et Imre magamisaseme juures polnud mitte ainsatki lahkumisele viitavat jalajälge! „Pühadepekk, ma oleks nagu ära hõljunud!“
Avanejate peatoimetajad noogutasid, et tegu on paranormaalse nähtusega, mida kutsutakse teleportatsiooniks. Seda juhtub eriti tihti just indigolastega, kui nad on saavutanud teisenenud teadvuse seisundi.
Mõned läbiviidud testid kinnitasid, et Imre tõepoolest on indigolaps. Näiteks on Imrel vaid põhiharidus, sest oma erilisusega ta tavakoolidesse ei sobinud ning autodidaktina alustas iseseisvat tudeerimist muusikavallas. „Mul on kõik tränaka hitid arvutis,“ kiitis ta. Lisaks loomulikult ka sinise (indigo) värvuse lembus, mistõttu ta just longerot armastab. Fakte on veelgi.
Imre lubas käsi südamel, et proovib veel teleporteeruda ja siis juba tunnistajate silme all. „Proovin ühe eide voodist Pärnus teise omasse Võrus minna,“ rääkis ta oma tulevikuplaanidest.
RSS Feed
