
Härra Kask kutsub Avanejad oma uhkesse kontorisse Lasnamäe kortermaja keldris. Madala laega ruumid on soojad ning lõhnavad viiruki järele nagu mõni Universaal Universum. Krabiseva rippkardina taga peitub taimedega täidetud kirst. See on leinaruum.
„Siin algavad tunni pärast kuulsa hipilaulja Tomi matused,“ selgitab Kask õhinal. Avanejate delegatsioon kahvatub. Mida õudust, kas kuulus hipilaulik Tom on salaja kõrvad pea alla pannud?!
„Ei, hoidku Višnu ja Krišna selle eest! Asja uba ongi, et vegan-matustel ei kärva ükski lihast ja luust olend ära, kõik on puhas ja taimne. Näed, panin kirstu sisse rediseid ja see haisev asi seal jalutsis on ökokapsas ning ülejäänud osa täitsin ise korjatud mahepõhuga. Oma kätega noppisin Lasnamäe tühermaalt,“ kiitleb korraldaja.
Matuste tseremoonial juuakse taimeteed ning kuulatakse maja rütme. „Kui kõik hästi vaikselt ja keskendunud on, siis kuuleme kuidas 9-kordne kortermaja oma astraalrütme keldrisse kogub. Kui näiteks kolmandal korrusel elav 44-aastane töötu Afanassi köögis viina võtab, siis meie tajume leinaruumis, kuidas tema chi-energia kirstu redistele punast aurat juurde annab.
Argielu energiapulsid muutuvad siin pühadeks tõugeteks!“ lisab Aivar aupaklikul sosinal.
Mis juhtub siis kui matuste peategelane peaks kunagi päriselt loojakarja minema?
„Siis jääb temast järgi mitte-veganlik lihakeha. See on muidugi häbilugu, et aus veganlane endast äkitselt nii suure koguse liha toodab, aga esialgu pole teha midagi. Selle kallal me veel töötame.
Kuna matused on juba peetud, siis võiks laiba vaikselt tuhastada ning minu ökokompostihunnikusse visata. Ökokompostihunniku kasutamine maksab ainult 300 eurot laibatuha pealt,“ annab mees soodsa soovituse.