Laula kaasa:

Vana arvuti kaugeid aegu teab -
kõik videod ja pildid
seal folderites reas

Mälupulgale kõik nad ritta sean,
siis sõpradega koos
neid vaadata on hea

Avanejad said tulevikuarvutilt Assamalla 3.0 juba teise faili, mis näitab Eesti tulevikku!

Andsime kallitele lugejatele võimaluse sisestada tulevikku nägevale superarvutile oma küsimusi. Esimene nobenäpp oli Meelis Narvast, kes küsis: "Milline näeb välja 2033. aasta sirp.ee veebileht?".

Ei läinudki tohutuid tunde mööda, kui avastasime Assamalla folderist uue pildifaili, kus ilutseb ekraanitõmmis 2033. aasta novembrikuu sirp.ee esilehest! Pilt ise lõi toimetuse tummaks ning vaikus kestab siiani. Samas, tulevikku vaatamine ongi tõsine asi!

VEEBILEHT SIRP.EE 2033:

Avanejatel on harukordne kõrgtehnoloogiline võimalus kiigata tulevikku! Tuleviku uurimisest saad ka sina osa võtta!

Galaktilise Föderatsiooni otsusega nr. 20131107 saab Avanejatest ainukene uudisteportaal maailmas, mis hakkab kajastama nii lähi- kui ka kaugtuleviku-Eestis toimuvaid sündmusi. „Eesti ja eestlased on 20 aasta pärast peamiselt digitaalsed. See annab hea ja kerge võimaluse teile  oma tulevikku nautida," seisab föderatsiooni pressiteates.

Tuleviku nautimiseks eraldati toimetusele 2025. aastal  TTÜ-s  valmiv superarvuti Assamalla 3.0. Võimas teadmamasin on tehtud nanokadakast ning meenutab peaaegu täiesti tavalist puud.
Tegelikult on aga tegemist võimsa aegruumis orienteeruva raaliga, millel pole ühtegi liikuvat osakest – isegi ekraan puudub. Piisab kadakaga spetsiaalse liigutuse tegemisest (ürgne salažest nimega „põualang“ – toim) kui sellest eralduvad eeterlikud õlid meie ajudega ise ühendust võtavad ja infot kuvama hakkavad.

Avauudisena mängime ette 2053. aasta Eesti Vabariigi hümni. Tõsi, hümn ise lauldi linti hulga hiljem, Hiina ikke aegu 2100 aasta novembris. Lauljaks on lasnamäe laulik Keithlyn Vää, kes hümni mälu järgi taastas ning selle enne oma ebaloomulikku surma hiina antropoloogide komisjonile ette laulis.
VIDEO TULEVIKUST:

Vana arvuti (EV ametlik hümn aastal 2053)
Sõnad: Kender / Lang
Muusika: Priit Pihlap

Sõnad:

Vana arvuti kaugeid aegu teab -
kõik videod ja pildid
seal folderites reas

Mälupulgale kõik nad ritta sean,
siis sõpradega koos
neid vaadata on hea

NB!  Mõõdetud ajaintervallide tagant jõuab Assamalla folderisse „Eesti elu“ seitse meid puudutavat tuleviku-uudist, millest toimetus võib kajastada vaid kahte.
Arvuti tööd saab mõjutada oma küsimusega selle loo kommentaariumis (Näide: „Milline näeb välja Vabaduse väljak aastal 2023?“).

Kolmapäeval käis Lätist tulnud abielupaar üht Eesti põhilist vaatamisväärsust ehk Otepää energiasammast uurimas. Suur oli Vecpiebalgast pärit Voldemarsi (46) ja Irinase (40) imestus, kui sammas nende lähenedes karu moodi mõmisema hakkas.
Õnneks oli Voldemarsil lätlaslikult kiire taip ning mees haaras nobedalt oma mobiiltelefoni, et toimuvat salvestada.

„See läheb meie perealbumisse, et oleks ka lastelastele näidata, milline imedemaa see Eesti on,“ ütles Voldemars salvestist Avanejatele ulatades.

Vaata videot:

Tõepoolest, salvestisel on kuulda karu häält! Vaimugeodeet Ülo Kirvel (paljastanud  varem Tallinna „kikilipsu“ saladuse ja Lasnamäe kiriku seose ufodega) pole selle peale sugugi üllatunud.
„Kas te arvate, et Otepää energiasammas niisama suur hambaork on või? Naljavennad! Vaadake, see sammas moodustab Kaali meteoriidikraatri ning Merivälja ufomajakaga ideaalse võrdkülgse kolmnurga!“ teatab mees võidukalt kaarti näidates.

Mida see tähendab? „Seda, et need paigad on omavahel ussiurgudega (wormhole – toim) seotud. Küllap maadles keegi Kaalis või Meriväljal karuga ja see kostis läbi ussiuru Otepääle ära!“ räägib Kirvel nagu lapsega.

Ülo kaart ideaalse kolmnurgaga:

Taaskord ei jää hämmastunud toimetajatel muud üle kui nõustuda!

Londonis Sotheby's oksjonimajas haamri alla läinud Erika Salumäe jalgratas koosneb iidsest eestlaste maagiametallist, väidab antropoloog Udras Kask. "Selle peab tagasi mõõgaks taguma!" teatab ta.

1992. aastal Barcelonas Erika Salumäe olümpiavõidule veeretanud kollane trekiratas olevat antropoloogi (Udras on uurinud ka kuulsat eestlaste muinasraketti - toim) sõnul hoopis eestlaste püha relv, mis on neid läbi aegade vabadusvõitlustes aidanud.
"Selle metalli hüüdnimi on Raju-Toomas. Räägitakse, et see valmistati eestlaste tellimusel Soomes aastal 999. Ime-metallist taoti mõõk, mis võitleja võitmatuks tegi. Hoia ainult raisast kinni ja mõõk rappis vaenlased ise seibideks," läheb teadlasel suu vett täis.

Kui Erika ratas välja jätta, pärineb Kase sõnul viimane info ime-metallist Vabadussõja perioodilt. Kui inglise admiral Sinclair kinkis eestlastele 1918. aastal 75mm seniitsuurtüki, taoti just Raju-Toomasest sellele lukk.
"Suurtüki nimeks pandi muidugi Onu Tom! Onu Tom paigaldati soomusrongile ja see oli nii täpne, et punastel muud ei jäänud kui ainult joosta. Kui punased oma patareiga paugu soomusrongi poole tegid, kukkus mõni sekund hiljem täpselt nende kahurile Onu Tomi pomm!" seletab antropoloog.
Peale sõda jäi ime-metall kadunuks ning paljud kahtlustasid, et see juba ammu suurvõimude poolt anastatud on. Nüüd aga ilmus see välja ja on lausa Eesti poole teel!

"Minu täpsed analüüsid näitavad 99-protsendilise kindlusega, et Salumäe trekiratas on Raju-Toomas! Kui te 1992. aastal tehtud võistlusvideot vaatate, siis näete isegi, mis imevärki see metall korraldas. Isegi narris vahepeal vastast," itsitab Udras. Tema sõnul aitas ka see tegu Eestit vabana hoida. "Küllap keegi tark oskas Raju-Toomasega ümber käia."
Mida selle avastusega peale hakata? "Kui nüüd ratas tagasi Eestisse tuuakse, tuleb see kohe mõõgaks taguda ja pühas hiies kivi alla panna! Siis ei julge ükski vaenulik võim meid sorkima tulla. Küll nende luureagentuurid juba teavad, millist masti kättemaks neid ootaks!" prahvatab muidu hipiliku olemisega teadlane mürinal.

Et Raju-Toomasel veelgi suurem jõud oleks, peab antropoloogi sõnul sellel taga olema Eesti rahva tahe. Nii saadki allpool oma hääle anda:

Kuulus nõid Teiba-Ivar valutab südant saabuva talve ja Eesti rahva saatuse üle. Kõike saab päästa raamatusse pandud ühisloitsu abil! Pärast seda kõnet pole Avanejate toimetus nõiaga kontakti saanud.
Arvatavasti pani ta kõnesse kogu oma energia ning taastub nüüd mõnes galaktilises kristall-universumis.

Õismäe tornmajas elanud Toivo võttis omale lemmikloomaks koera, aga sai hoopis reptiili! „Kardan nüüd pimedaid öid!“ kurdab mees.

Ehitusplatsidelt mulla äravedamisega kopsakat leiba teeniv Toivo (25) soetas omale kevadel puudli. „Mu tibi unistas koerast juba ammu. Jõulude ajal ja siis veel naistepäeval sain korralikult küünistada, et koera ei kinkinud,“ kurdab mees.

Nii ostis ta Läti vanaeidelt musta puudli. „No kes siis Eestist koera ostab! Välismaalt saab ikka õiget kraami,“ suurustleb Toivo juurde. Kahjuks hakkas  „õige kraamiga“ kahtlaseid veidrusi juhtuma.

Rohelised silmad peas!
„Mulle tuli suvel külla naaber Sahil, kelle sugulased talle Kaukaasiast aprikoosinapsu toovad. Loputasime sellega lambaliha šašlõkki alla ning kõik oli väga „üslü“ (ayüslü – ilus ja ümar aseri keeles, toim) nagu Sahil muudkui korrutas. Lõpuks tantsisime Sahiliga elutoas ning tegime võidu kükke. Seejärel tuli juba uni peale ja jätsime nuttes hüvasti.
Ronisin oma tigedalt uinunud  tibi kõrvale ja jäin plärinal magama,“ meenutab ta.
„Öösel hakkas Sahili toodud lambaliha, nagu ikka, sees keerama ja tegin silmad lahti. Oi sa vana rosinatera! Meie puudel seisis minu peal ja... sisises! Endal silmad roheliselt lõõmamas!“
Hirmust kaame Toivo asetas kobra kombel käituva koera oma noore naise peale ning põgenes  tualettruumi.

Koiduvalguses hiilis kangelaslik Toivo käimlast välja. „Hoidsin enda ees ookeani briisi sisaldavat õhuvärskendajat, et elukale mürki näkku pritsida. Puudel magas aga rahulikult keras enda koha peal,“ imestab mees siiani.
Kahtlusetera jäi aga mehe hinge ja nii hakkas ta koera taga luurama. „Kuradi kaval koer ma ütlen! Mitu nädalat ei olnud mitte mingisuguseid reptiilseid märke! Ühel augusti alguse õhtul mõtlesin, et passin vaikselt terve öö ärkvel. Võtsin Sahili külaskäigust järgi jäänud aprikoosinapsu pudeli voodisse, et energiat läbi öö üleval hoida.“
Toivo vedeles oma naise kõrval ja kulistas salamahti 45-kraadist mäepoegade jõujooki. Umbes kell 3.35 pillas ta pudeli ehmatusest põrandale.

Vapper põgenemine
„Saad aru, koer sisises ja kõndis mööda seina üles nagu geko!“ meenutab mees õlgu judistades. Toivo pistis haledal häälel röökima ning koer kukkus selle peale seinalt alla. Karjumisest tigedaks aetud naine hakkas aga meest küünistama. „Ma arvasin ju, et koer tuli mind nõelama!  Kargasin püsti ja jooksin alasti õue. Õnneks taipasin autovõtmed kaasa haarata ja nii kihutasin sirgelt oma vanemate juurde.“
Toivo elab siiani Lelle alevikus oma vanemate majas, kuhu ta ühel pimedal öösel alasti ja hirmunult saabus. Õnneks teadsid elu näinud ja targad inimesed, kelle poole oma ehmatatud pojakest suunata. Lähedal, Velise jõe ääres elab ka meile tuntud kuulus nõid Teiba-Ivar!

Teiba-Ivaril tuleb kohe meelde, et Toivo tema juures käis. „Mul on endal kah reptiilkoer kodus. Hoian raisal meelega silma peal, sest need on ju reptiilide agendid! Vaatan ja analüüsin vaikselt, kuidas ta oma tõeliste peremeestega ühendust võtab ja asju ajab,“ avaldab nõid oma koera topeltagendi staatuse.
Tema sõnul ei tasu reptiilkoeri väga karta, sest nemad on lihtsalt infovahendajad ning üldiselt üsna tublid kaaslased. „Mida vähem hundigeene sees, seda suurem tõenäosus, et tegu on reptiilkoeraga. Igasugused pitsud-värgid ja muud heleda häälega haukujad on üsna reptiilsed koerad. Haukumine on tegelikult ju reptiilne säutsumine, hundid ja hundigeenidega koerad ei haugu,“ avaldab ta jahmatava fakti.

Mis Toivosse puutub, siis tungis nõid tema alateadvusesse ning avastas selle, mida ka Avanejate toimetajad salamahti kahtlustasid: „See mees põgenes pigem oma tigeda naise eest!“.