Õismäe tornmajas elanud Toivo võttis omale lemmikloomaks koera, aga sai hoopis reptiili! „Kardan nüüd pimedaid öid!“ kurdab mees.
Ehitusplatsidelt mulla äravedamisega kopsakat leiba teeniv Toivo (25) soetas omale kevadel puudli. „Mu tibi unistas koerast juba ammu. Jõulude ajal ja siis veel naistepäeval sain korralikult küünistada, et koera ei kinkinud,“ kurdab mees.
Nii ostis ta Läti vanaeidelt musta puudli. „No kes siis Eestist koera ostab! Välismaalt saab ikka õiget kraami,“ suurustleb Toivo juurde. Kahjuks hakkas „õige kraamiga“ kahtlaseid veidrusi juhtuma.
Rohelised silmad peas!
„Mulle tuli suvel külla naaber Sahil, kelle sugulased talle Kaukaasiast aprikoosinapsu toovad. Loputasime sellega lambaliha šašlõkki alla ning kõik oli väga „üslü“ (ayüslü – ilus ja ümar aseri keeles, toim) nagu Sahil muudkui korrutas. Lõpuks tantsisime Sahiliga elutoas ning tegime võidu kükke. Seejärel tuli juba uni peale ja jätsime nuttes hüvasti.
Ronisin oma tigedalt uinunud tibi kõrvale ja jäin plärinal magama,“ meenutab ta.
„Öösel hakkas Sahili toodud lambaliha, nagu ikka, sees keerama ja tegin silmad lahti. Oi sa vana rosinatera! Meie puudel seisis minu peal ja... sisises! Endal silmad roheliselt lõõmamas!“
Hirmust kaame Toivo asetas kobra kombel käituva koera oma noore naise peale ning põgenes tualettruumi.
Koiduvalguses hiilis kangelaslik Toivo käimlast välja. „Hoidsin enda ees ookeani briisi sisaldavat õhuvärskendajat, et elukale mürki näkku pritsida. Puudel magas aga rahulikult keras enda koha peal,“ imestab mees siiani.
Kahtlusetera jäi aga mehe hinge ja nii hakkas ta koera taga luurama. „Kuradi kaval koer ma ütlen! Mitu nädalat ei olnud mitte mingisuguseid reptiilseid märke! Ühel augusti alguse õhtul mõtlesin, et passin vaikselt terve öö ärkvel. Võtsin Sahili külaskäigust järgi jäänud aprikoosinapsu pudeli voodisse, et energiat läbi öö üleval hoida.“
Toivo vedeles oma naise kõrval ja kulistas salamahti 45-kraadist mäepoegade jõujooki. Umbes kell 3.35 pillas ta pudeli ehmatusest põrandale.
Vapper põgenemine
„Saad aru, koer sisises ja kõndis mööda seina üles nagu geko!“ meenutab mees õlgu judistades. Toivo pistis haledal häälel röökima ning koer kukkus selle peale seinalt alla. Karjumisest tigedaks aetud naine hakkas aga meest küünistama. „Ma arvasin ju, et koer tuli mind nõelama! Kargasin püsti ja jooksin alasti õue. Õnneks taipasin autovõtmed kaasa haarata ja nii kihutasin sirgelt oma vanemate juurde.“
Toivo elab siiani Lelle alevikus oma vanemate majas, kuhu ta ühel pimedal öösel alasti ja hirmunult saabus. Õnneks teadsid elu näinud ja targad inimesed, kelle poole oma ehmatatud pojakest suunata. Lähedal, Velise jõe ääres elab ka meile tuntud kuulus nõid Teiba-Ivar!
Teiba-Ivaril tuleb kohe meelde, et Toivo tema juures käis. „Mul on endal kah reptiilkoer kodus. Hoian raisal meelega silma peal, sest need on ju reptiilide agendid! Vaatan ja analüüsin vaikselt, kuidas ta oma tõeliste peremeestega ühendust võtab ja asju ajab,“ avaldab nõid oma koera topeltagendi staatuse.
Tema sõnul ei tasu reptiilkoeri väga karta, sest nemad on lihtsalt infovahendajad ning üldiselt üsna tublid kaaslased. „Mida vähem hundigeene sees, seda suurem tõenäosus, et tegu on reptiilkoeraga. Igasugused pitsud-värgid ja muud heleda häälega haukujad on üsna reptiilsed koerad. Haukumine on tegelikult ju reptiilne säutsumine, hundid ja hundigeenidega koerad ei haugu,“ avaldab ta jahmatava fakti.
Mis Toivosse puutub, siis tungis nõid tema alateadvusesse ning avastas selle, mida ka Avanejate toimetajad salamahti kahtlustasid: „See mees põgenes pigem oma tigeda naise eest!“.
Ehitusplatsidelt mulla äravedamisega kopsakat leiba teeniv Toivo (25) soetas omale kevadel puudli. „Mu tibi unistas koerast juba ammu. Jõulude ajal ja siis veel naistepäeval sain korralikult küünistada, et koera ei kinkinud,“ kurdab mees.
Nii ostis ta Läti vanaeidelt musta puudli. „No kes siis Eestist koera ostab! Välismaalt saab ikka õiget kraami,“ suurustleb Toivo juurde. Kahjuks hakkas „õige kraamiga“ kahtlaseid veidrusi juhtuma.
Rohelised silmad peas!
„Mulle tuli suvel külla naaber Sahil, kelle sugulased talle Kaukaasiast aprikoosinapsu toovad. Loputasime sellega lambaliha šašlõkki alla ning kõik oli väga „üslü“ (ayüslü – ilus ja ümar aseri keeles, toim) nagu Sahil muudkui korrutas. Lõpuks tantsisime Sahiliga elutoas ning tegime võidu kükke. Seejärel tuli juba uni peale ja jätsime nuttes hüvasti.
Ronisin oma tigedalt uinunud tibi kõrvale ja jäin plärinal magama,“ meenutab ta.
„Öösel hakkas Sahili toodud lambaliha, nagu ikka, sees keerama ja tegin silmad lahti. Oi sa vana rosinatera! Meie puudel seisis minu peal ja... sisises! Endal silmad roheliselt lõõmamas!“
Hirmust kaame Toivo asetas kobra kombel käituva koera oma noore naise peale ning põgenes tualettruumi.
Koiduvalguses hiilis kangelaslik Toivo käimlast välja. „Hoidsin enda ees ookeani briisi sisaldavat õhuvärskendajat, et elukale mürki näkku pritsida. Puudel magas aga rahulikult keras enda koha peal,“ imestab mees siiani.
Kahtlusetera jäi aga mehe hinge ja nii hakkas ta koera taga luurama. „Kuradi kaval koer ma ütlen! Mitu nädalat ei olnud mitte mingisuguseid reptiilseid märke! Ühel augusti alguse õhtul mõtlesin, et passin vaikselt terve öö ärkvel. Võtsin Sahili külaskäigust järgi jäänud aprikoosinapsu pudeli voodisse, et energiat läbi öö üleval hoida.“
Toivo vedeles oma naise kõrval ja kulistas salamahti 45-kraadist mäepoegade jõujooki. Umbes kell 3.35 pillas ta pudeli ehmatusest põrandale.
Vapper põgenemine
„Saad aru, koer sisises ja kõndis mööda seina üles nagu geko!“ meenutab mees õlgu judistades. Toivo pistis haledal häälel röökima ning koer kukkus selle peale seinalt alla. Karjumisest tigedaks aetud naine hakkas aga meest küünistama. „Ma arvasin ju, et koer tuli mind nõelama! Kargasin püsti ja jooksin alasti õue. Õnneks taipasin autovõtmed kaasa haarata ja nii kihutasin sirgelt oma vanemate juurde.“
Toivo elab siiani Lelle alevikus oma vanemate majas, kuhu ta ühel pimedal öösel alasti ja hirmunult saabus. Õnneks teadsid elu näinud ja targad inimesed, kelle poole oma ehmatatud pojakest suunata. Lähedal, Velise jõe ääres elab ka meile tuntud kuulus nõid Teiba-Ivar!
Teiba-Ivaril tuleb kohe meelde, et Toivo tema juures käis. „Mul on endal kah reptiilkoer kodus. Hoian raisal meelega silma peal, sest need on ju reptiilide agendid! Vaatan ja analüüsin vaikselt, kuidas ta oma tõeliste peremeestega ühendust võtab ja asju ajab,“ avaldab nõid oma koera topeltagendi staatuse.
Tema sõnul ei tasu reptiilkoeri väga karta, sest nemad on lihtsalt infovahendajad ning üldiselt üsna tublid kaaslased. „Mida vähem hundigeene sees, seda suurem tõenäosus, et tegu on reptiilkoeraga. Igasugused pitsud-värgid ja muud heleda häälega haukujad on üsna reptiilsed koerad. Haukumine on tegelikult ju reptiilne säutsumine, hundid ja hundigeenidega koerad ei haugu,“ avaldab ta jahmatava fakti.
Mis Toivosse puutub, siis tungis nõid tema alateadvusesse ning avastas selle, mida ka Avanejate toimetajad salamahti kahtlustasid: „See mees põgenes pigem oma tigeda naise eest!“.
RSS Feed
