Pärast paari-kolme rahustavat vägisõna, võttis helistaja end kokku ja selgitas asja lähemalt.
Selgus, et Venemaa saatkonna autojuht Vladik oli saatkonnale kuuluvas Tapa suvilas sõpradega pelmeene teinud, viinuskat visanud ja saunakest kütnud.
“Hommikul mõtlesime, et niidame Saša (Aleksandr Petrov - Venemaa suursaadik Eestis) kurgilava ümbert muru ära, muidu hakkab juba päikest varjama. Sašale nii meeldivad hapukurgid… Sõber Abdulbek võttis niiduki, aga jooksis hetk hiljem kahvatuna tagasi. Karjus midagi Allahi karistusest, saatana murust ja hakkas Mekas asuva Kaaba poole palvetama.
Läksin koos teise sõbra Kazhbikariga uurima, kas Abdulbekil on jälle deliirium või nägi ta tõesti midagi,” selgitas Vladik.
Paanikas põgenemine
Mehed silmasid enda suureks imestuseks samuti “tõmblevat” muru ja põgenesid ummisjalu tuppa. “Panin Kazhbikarile jala taha ja ronisin tast üle, et kui kätte saab, siis mina pääsen. Ma olen siiski tšinovnik, VIP inimene,” meenutas saatkonna töötaja. Mehed tassisid ukse ette Saša raske kurgitünni ja hakkasid telefonitsi abi kutsuma.
"Abdulbeki jätsime õue söödaks, äkki näkkab," lisas Vlad.
Panime Avanejate toimetuse veokile hääled sisse ja kihutasime Tapale. Teelt korjasime peale ka muru-anomaaliate spetsialisti, nõid Teiba-Ivari. Mõne aasta eest lõi maailmas laineid tema hoovis toimunud intsident karjuva muruga.
Tapa sõjaväelinnaku vahetus läheduses asuva suvila köögiaknast piilus kaks hirmunud silmapaari. “Nigu kaevu kukkunud kassipojad,” heldis Teiba-Ivar. Viipasime venelastele julgustavalt ja läksime uudishimulikult aeda. Meiega liitus Abdulbek, kes erutunult kätega vehkides midagi Allahist, saatana murust ja maailmalõpust seletas. “Las muliseb, ärme vasta midagi, see võib energiad paigast nihutada,”õpetas Teiba-Ivar.
Hiilisime Abdulbeki vadina saatel ettevaatlikult kurgilava juurde ja seal see oligi:
Mingit ohtu mururatas ei kujuta. “Võib-olla on selle jurues telefoni levi natuke kehvem. Las murupoisid räägivad. Siis ei tule neil stressi,” soovitas mees.
Rumal naaber räägib lollusi
Vahepeal liitus meiega kõrvalaias grillvorste kärsatanud naaber Riho. “P*tsi, vaadake üles, teil on luuredroon aia kohal! Alati kui need debiilikud siia jooma tulevad, saadetakse sõjaväelinnakust droon nende kohale,” pistis naaber ühel hetkel õiendama.
“Ärge sellele plärale kah vastake,” sosistas Teiba-Ivar pahaselt. “Eestlased on ikka matsikari, ei saa midagi aru energiatest ja anomaaliatest,” porises ta ja kõndis auto poole.
Lehvitasime köögist piilujatele julgustavalt ning sõitsime uue anomaalse kogemuse võrra rikkamana tagasi toimetusse.