Tuntud keemiapilvede jälgijal ja peamiselt Geoilmataadina tuntud Viktoril jääb loomulikult aega ka talutöödeks ja loomade kasvatamiseks. „Nii ma siis mõtlesin, et koer on ikka eriti mõttetu. Pead nagu mingit elusat pudeliharja üleval, mõnikord ainult haugub paar pauku ja selle eest ole veel tänulik!“ kirub talumees.
Viktor haaras härjal ehk pigem lehmavasikal sarvist ja asus ideaalset koera kasvatama. Nüüdseks on tulemus käes ja naabritel imestusest ja kadedusest lõuad pärani. „Eks ma kasvatasin seda vasikat aasta aega. Käskisin kaigast ära tuua ja „muu“ asemel „auh“ teha. Ehitasin talle mugava kuudi ja tegin selgeks, et võõraste peale tuleb klähvida ja uriseda. Nüüd on selline koer valmis, et ainult tunne rõõmu!“ muheleb Viktor.
Eks lehmkoera kasvatamise juures on ka muresid. „Leko on juba nii koerust täis läinud, et paar penivimkat on kah sisse visanud. Nii meeldib talle mõnikord oma esijalgadega minu najale püsti hüpata. Mina olen siis seepeale muidugi siruli, sest Leko kaalub ju oma 600 kilo! Kutsake on niimoodi oma sõrgadega mul päris mitu roiet puruks sõtkunud. Nüüd sügavalt hingates kusagil sees vilistab, aga see on võib-olla hoopis keemiapilvedest.
Naabrimees Säga on mul kah Lekoga suur sõber. Ükskord hüppas Leko Sägale sedasi peale, et lõi kõrri augu. Säga saab nüüd viina juua nii, et maitset ei peagi tundma,“ naerab Viktor.
Lehmkoera kasvatamine aga jätkub. Viimasel ajal on Leko pandud lambaid karjatama. „Eks ta mõne lamba aeg-ajalt lömaks sõtkub, aga muidu ajab väga kenasti asjad joonde. Minu järgmine plaan on aretada piirivalve ja narkolehmkoeri. Nii on kord majas ja piima kah!“ unistab tegus loomapidaja.