Sillamäel elav pensionär Žanna (78) leidis oma tasuta saadud kohukesest enneolematu lisandi. „Minestasin ausa õigeusklikuna kolm korda järjest,“ meenutab proua kohukese pakendi avamist
Lugu sai alguse nädal enne vabariigi sünnipäeva, kui kohaliku Maxima ette oli püsti pandud ilus roheline telk. „Vaatasin, et teised prouad juba trügivad ja kisendavad. Tegin kohe kiiremad sammud ja lajatasin külg ees seltskonda sisse,“ meenutab Žanna õhinal. Aastad on proua trügimises nii osavaks teinud, et rohelise telgi jõugust läks ta läbi nagu jäämurdja Tarmo aprillikuisest lörtsist. „Olin raksaki leti ees ja krahmasin kiiruga asju käekotti.“
Saak oli keskpärane
Pärast leti tühjendamist tõttas pungil kotiga daam oma tarekesse, et kogutud saak üle vaadata. „Valasin kogu täie lauavakstule. Oli igasugust sodi nagu pastapliiatsid, helkurid, tikud...,“ meenutab ta. Kogemata oli ta kaasa krahmanud ka kellegi Audi võtmed. Need viskas ta pahaselt plita alla. Kogu rabelemine oleks päris mõttetu tundunud, kui kraami hulgas poleks olnud kolme kohukest.
Kaks esimest kohukest sõi Žanna ära õhtul telekanali Rossija 24 intelligentseid saateid vaadates. Kolmanda jättis ta hommikuse viinaklaasi kõrvale. „Hommikune viinaklaas on parem kui ükskõik milline päikesetervituse jooga või muu umbluuga. Teeb kohe tuju heaks ja värvid säravaks,“ kiidab naine.
Järgmisel hommikul kell 13 tegi Žanna mõnuga oma klaasitäie viina hinge alla ning ilusast kevadisest päikesesärast vaimustununa keeras veel kaks tükki hinge alla.
„Oeh, alles siis tuli mulle meelde, et mul ju kohuke peale hammustamiseks. Naine võttis akna taga jahedas kilekotis rippunud kohukese ja avas pakendi. „Oo boože moi! Kohukesest rabeles välja pisike roheline mehike!“ haarab naine praegugi südame piirkonnast kinni.
Tüli naabritega
Kui Žanna oli korraliku õigeusklikuna kolm korda ära minestanud, asus ta mehikest lähemalt uurima. „Oli vast krapsakas sell. Kohe ronis mu viinaklaasi ja lakkus põhja jäänud tilgakese ära. Seejärel hakkas mööda kööki ringi sibama, ise automaaditärina häält imiteerides. No igav sellisega küll ei hakka!“
Nüüdseks on Žanna rohelise mehikesega harjunud ning tunneb uue lemmiklooma üle rõõmu ja natuke uhkustki. „Kinkisin talle pisikese mänguveoauto. Ta pistis sellega kohe aias müttama ja karjus muudkui „Buk, Buk, Grad, Grad!“. Küll oli naljakas,“ itsitab ta.
Eile oli Žannal aga naabritega jagelemist, sest roheline mehike oli öösel aeda nende poole nihutanud, ise karjudes „Vaherahu! Vaherahu!“. Naabrid kupatasid mehikese minema ja tõstsid aia oma kohale tagasi. Mehike läks sellest hüsteeriasse, kiljudes „Diskrimineerimine! Fašism!“.
Žannal oli tükk tegemist, et pisilane maha rahustada. „Nüüd nuuksub mul sahvris ja laliseb vaikselt „Buk, Buk, Grad, Grad“. Ega selliste nahaalsete naabritega lihtne pole elada,“ tõdeb naine pahaselt sülitades. Lohutuseks plaanib ta mehikesele jahikauplusest midagi ilusat osta.
Saak oli keskpärane
Pärast leti tühjendamist tõttas pungil kotiga daam oma tarekesse, et kogutud saak üle vaadata. „Valasin kogu täie lauavakstule. Oli igasugust sodi nagu pastapliiatsid, helkurid, tikud...,“ meenutab ta. Kogemata oli ta kaasa krahmanud ka kellegi Audi võtmed. Need viskas ta pahaselt plita alla. Kogu rabelemine oleks päris mõttetu tundunud, kui kraami hulgas poleks olnud kolme kohukest.
Kaks esimest kohukest sõi Žanna ära õhtul telekanali Rossija 24 intelligentseid saateid vaadates. Kolmanda jättis ta hommikuse viinaklaasi kõrvale. „Hommikune viinaklaas on parem kui ükskõik milline päikesetervituse jooga või muu umbluuga. Teeb kohe tuju heaks ja värvid säravaks,“ kiidab naine.
Järgmisel hommikul kell 13 tegi Žanna mõnuga oma klaasitäie viina hinge alla ning ilusast kevadisest päikesesärast vaimustununa keeras veel kaks tükki hinge alla.
„Oeh, alles siis tuli mulle meelde, et mul ju kohuke peale hammustamiseks. Naine võttis akna taga jahedas kilekotis rippunud kohukese ja avas pakendi. „Oo boože moi! Kohukesest rabeles välja pisike roheline mehike!“ haarab naine praegugi südame piirkonnast kinni.
Tüli naabritega
Kui Žanna oli korraliku õigeusklikuna kolm korda ära minestanud, asus ta mehikest lähemalt uurima. „Oli vast krapsakas sell. Kohe ronis mu viinaklaasi ja lakkus põhja jäänud tilgakese ära. Seejärel hakkas mööda kööki ringi sibama, ise automaaditärina häält imiteerides. No igav sellisega küll ei hakka!“
Nüüdseks on Žanna rohelise mehikesega harjunud ning tunneb uue lemmiklooma üle rõõmu ja natuke uhkustki. „Kinkisin talle pisikese mänguveoauto. Ta pistis sellega kohe aias müttama ja karjus muudkui „Buk, Buk, Grad, Grad!“. Küll oli naljakas,“ itsitab ta.
Eile oli Žannal aga naabritega jagelemist, sest roheline mehike oli öösel aeda nende poole nihutanud, ise karjudes „Vaherahu! Vaherahu!“. Naabrid kupatasid mehikese minema ja tõstsid aia oma kohale tagasi. Mehike läks sellest hüsteeriasse, kiljudes „Diskrimineerimine! Fašism!“.
Žannal oli tükk tegemist, et pisilane maha rahustada. „Nüüd nuuksub mul sahvris ja laliseb vaikselt „Buk, Buk, Grad, Grad“. Ega selliste nahaalsete naabritega lihtne pole elada,“ tõdeb naine pahaselt sülitades. Lohutuseks plaanib ta mehikesele jahikauplusest midagi ilusat osta.
RSS Feed
