Avanejate lugejale juba tuttav ufopildistaja ning üldiselt Võhma mees Viktor (47) teeb šokeeriva avalduse – chemtrail’id koosnevad korallitolmust ja nanokiipidest!
Varem UFOsid koos emalaevaga pildistanud Viktor (sõpradele Vikat) pidas oma lubadust ning rääkis välja oma aastatepikkuse taevajälgimise järeldused.
„Ma olen ikka päriselt palju taevast jälginud,“ uhkustab mees. „Varem kui ma poe taha heina sisse pikali viskasin, kutsuti lausa kiirabi, aga nüüd juba kõik teavad – Vikat hoiab Võhma taeval silma peal!“
Oma põhilise avastuse ei teinud ta siiski poe taga vaid oma kodutalus ühel 2012. aasta juulikuu tormisel pärastlõunal.
„Aeda oli just toodud sõnnikuhunnik, mille ma väetiseks olin tellinud. Loopisin seda laiali ja samal ajal jälgisin muidugi silmanurgast ka taevas toimuvat. Siis märkasingi, et üks paras purakas raudlind teeb taevasse jämmet valget triipu. Tuul aga tegi vingerpussi ning see keemiapilv hakkas suure hooga maa poole, täpsemalt minu talu suunas vajuma.“
Kangelastegu sõnnikuga
„Litsusin padavai tuppa, keerasin igaks juhuks isegi ukse lukku. Mine tea, äkki ajab pilv inim- ja muud loomad hulluks, ässitab üksteise kallale! Vahtisin hirmunult vorstisaia mugides, kuidas valge udu kõikjale laskub. Õnneks puhus tuul selle sodi kiiresti laiali ja õhu selgeks,“ meenutab chemtrail’i veteran.
„Paari tunni pärast julgesin välja astuda. Ega seda valget sitta enam palju järel olnudki. Ainult kleepuva olemusega sõnnikuhunnik meenutas lumehange. Haisvat lumehange.
Vahtisin hunnikut nagu debiilik juturaamatut ja kahtlesin, mida ette võtta. „
Viktor otsustas lõpuks kangelaslikult ennast katsejäneseks teha, ajas end käpuli ja ampsas valgest sõnnikuhunnikust korraliku põsetäie.
Kõik sai alguse jakuutide naljast
„Ma tundsin kohe ära – korallitolm! Nad puistavad meie peale korallitolmu!“ teatab taevaspetsialist võidukalt.
Kuidas oskab Viktor korallimaitset ära tunda? „See on pikk ja halb lugu. Ütleme lühidalt nii, et aastal 1993 ehitasin ma Venemaal Jakutskis hotelli. Ühel eriti julma pohmakaga päeval palusin pilukatelt (jakuutidelt) mõnda head šamanistlikku ravimit. Nemad vastu, et näe söö seda korallitolmu. Ma siis mätsutasin jahu kahe suupoolega sisse, aga midagi paremaks küll ei läinud, vastupidi!
Öökisin ja ägisesin mitu päeva, enne kui see jama minust välja tuli. Jakuutide seas liikus tükk aega naljalugu, kuidas üks loll välismaalane nende korall-mineraalväetist sõi. „
„Hiljem tegid kohalikud jakuudi räkitimehed ideest omale rahapesuäri, palkasid isegi arstid peene jutuga kämama, et korallitolm on hea pohmarohi. Mõni tupoi õgib seda siiamaani.“
Maakera kiibistatakse!
Korallitolmu lennukitelt puistamise osas on Viktoril raudkindel teooria. „Korallitolm on väga hea nanokiipide siduja. Kui nanokiipe ilma lisandita alla loopida, siis need sajavad kontsentreeritult ühte kohta, sest kiipidel on üliväike kaal, aga parajalt tugev magnetiseeritus. Korallitolmus kaob see efekt ära.
Nanokiipe levitatakse, et kiibistada maakera! Põhimõtteliselt muudetakse kogu maakera pind jälgijate teleekraaniks ja mikrofoniks! Iga suvaline punkt on pealtkuulatav kui ainult koordinaate tead!“
Kui kaua on maakera kiibistamine toimunud? „Väga kaua õnneks ei ole. Pärast aiamunakolli (2010. aastal pursanud Islandi vulkaan Eyjafjallajökull) purset avastati, et tahke tolm ei tee reisilennukitele mingit häda. See inimkatseline avastus viiski selleni, et lennukid puistavad nüüd koralli-nanotolmu. Ma usun, et käpp on mängus ka Siim Kallasel, kes sel ajal Euroopa transpordiasju ajas...“ spekuleerib Viktor.
Keemiapilve nähes soovitab Viktor aknad sulgeda. „Siis ei lendle sisse nii palju kiipe ja tubade pealtkuulamine on häiritud,“ annab ta nõu. Eriti tähtis on Viktori sõnul aknad sulgeda kuumadel suvepäevadel, kui õhk seisab ning kiibitolm eriti hea lendlevusega.
Varem UFOsid koos emalaevaga pildistanud Viktor (sõpradele Vikat) pidas oma lubadust ning rääkis välja oma aastatepikkuse taevajälgimise järeldused.
„Ma olen ikka päriselt palju taevast jälginud,“ uhkustab mees. „Varem kui ma poe taha heina sisse pikali viskasin, kutsuti lausa kiirabi, aga nüüd juba kõik teavad – Vikat hoiab Võhma taeval silma peal!“
Oma põhilise avastuse ei teinud ta siiski poe taga vaid oma kodutalus ühel 2012. aasta juulikuu tormisel pärastlõunal.
„Aeda oli just toodud sõnnikuhunnik, mille ma väetiseks olin tellinud. Loopisin seda laiali ja samal ajal jälgisin muidugi silmanurgast ka taevas toimuvat. Siis märkasingi, et üks paras purakas raudlind teeb taevasse jämmet valget triipu. Tuul aga tegi vingerpussi ning see keemiapilv hakkas suure hooga maa poole, täpsemalt minu talu suunas vajuma.“
Kangelastegu sõnnikuga
„Litsusin padavai tuppa, keerasin igaks juhuks isegi ukse lukku. Mine tea, äkki ajab pilv inim- ja muud loomad hulluks, ässitab üksteise kallale! Vahtisin hirmunult vorstisaia mugides, kuidas valge udu kõikjale laskub. Õnneks puhus tuul selle sodi kiiresti laiali ja õhu selgeks,“ meenutab chemtrail’i veteran.
„Paari tunni pärast julgesin välja astuda. Ega seda valget sitta enam palju järel olnudki. Ainult kleepuva olemusega sõnnikuhunnik meenutas lumehange. Haisvat lumehange.
Vahtisin hunnikut nagu debiilik juturaamatut ja kahtlesin, mida ette võtta. „
Viktor otsustas lõpuks kangelaslikult ennast katsejäneseks teha, ajas end käpuli ja ampsas valgest sõnnikuhunnikust korraliku põsetäie.
Kõik sai alguse jakuutide naljast
„Ma tundsin kohe ära – korallitolm! Nad puistavad meie peale korallitolmu!“ teatab taevaspetsialist võidukalt.
Kuidas oskab Viktor korallimaitset ära tunda? „See on pikk ja halb lugu. Ütleme lühidalt nii, et aastal 1993 ehitasin ma Venemaal Jakutskis hotelli. Ühel eriti julma pohmakaga päeval palusin pilukatelt (jakuutidelt) mõnda head šamanistlikku ravimit. Nemad vastu, et näe söö seda korallitolmu. Ma siis mätsutasin jahu kahe suupoolega sisse, aga midagi paremaks küll ei läinud, vastupidi!
Öökisin ja ägisesin mitu päeva, enne kui see jama minust välja tuli. Jakuutide seas liikus tükk aega naljalugu, kuidas üks loll välismaalane nende korall-mineraalväetist sõi. „
„Hiljem tegid kohalikud jakuudi räkitimehed ideest omale rahapesuäri, palkasid isegi arstid peene jutuga kämama, et korallitolm on hea pohmarohi. Mõni tupoi õgib seda siiamaani.“
Maakera kiibistatakse!
Korallitolmu lennukitelt puistamise osas on Viktoril raudkindel teooria. „Korallitolm on väga hea nanokiipide siduja. Kui nanokiipe ilma lisandita alla loopida, siis need sajavad kontsentreeritult ühte kohta, sest kiipidel on üliväike kaal, aga parajalt tugev magnetiseeritus. Korallitolmus kaob see efekt ära.
Nanokiipe levitatakse, et kiibistada maakera! Põhimõtteliselt muudetakse kogu maakera pind jälgijate teleekraaniks ja mikrofoniks! Iga suvaline punkt on pealtkuulatav kui ainult koordinaate tead!“
Kui kaua on maakera kiibistamine toimunud? „Väga kaua õnneks ei ole. Pärast aiamunakolli (2010. aastal pursanud Islandi vulkaan Eyjafjallajökull) purset avastati, et tahke tolm ei tee reisilennukitele mingit häda. See inimkatseline avastus viiski selleni, et lennukid puistavad nüüd koralli-nanotolmu. Ma usun, et käpp on mängus ka Siim Kallasel, kes sel ajal Euroopa transpordiasju ajas...“ spekuleerib Viktor.
Keemiapilve nähes soovitab Viktor aknad sulgeda. „Siis ei lendle sisse nii palju kiipe ja tubade pealtkuulamine on häiritud,“ annab ta nõu. Eriti tähtis on Viktori sõnul aknad sulgeda kuumadel suvepäevadel, kui õhk seisab ning kiibitolm eriti hea lendlevusega.
RSS Feed