Mustamäelane Hille (48) on leidnud enda tõelise mina. „ma poleks uskunud, et Venemaal avastatud närimata toidu dieet mind selleni viib!“ kiidab naine.
Närimata toidu dieedi avastas Hille kui käis koos turismigrupiga Venemaal Novosibirskis bussireisil. „Väga uhke reis oli. Mitte ühtegi ööd ei pidanud bussis magama, isegi vihma ja tormiga aeti meid maanteekraavi rivvi põõnama. Ikka mehed ühel pool teed ja naised teisel. Eks ööpimeduse varjus sibas keegi kikivarvul üle tee kah,“ itsitab naine kavalalt.
Uudne rituaal
Ühes Smolenski oblasti endises kolhoosisööklas muutus Hille elu jäädavalt. „Meile oli selleks päevaks määratud rikkalik buffeehommikusöök. Tõepoolest, söökla laual ilutses suur, meie ootamisest külmaks ja natuke libedaks läinud ahjukana, aga ainsatki nuga-kahvlit kusagil polnud. Kutsusime koka ja see ütles pärast väikest mõtlemist selges vene keeles, et täna on närimata toidu dieedi päev ja kui ei meeldi, mingu me na*ui tagasi lääne kapitalistliku terrori kätte nälgima,“ meenutab Hille.
Loomulikult vaimustus turismigrupp niivõrd eripäraselt korraldatud hommikusöögi-rituaalist ning asus reipalt närimata dieeti katsetama. „Andsime kana käest kätte ja a püüdsime ilma närimata sellest energiat välja imeda. Ikka suu pärani, kana selle ette ja kõigest jõust imema! Kokk oli meie kiirest õppimisvõimest niivõrd jahmatanud, et tal kukkus pabeross lahti unustatud huulte vahelt maha.“
Viiendal päeval avanes teadvus
Peale hommikusööki tundis seltskond end väga reipalt ja nii otsustati närimata toidu dieediga jätkata. „Põhiline nipp seisneb selles, et sööja peab olema nagu iminapp, mis end toidu külge tõmbab. Suhu peab jõudma ainult nektar. Eks alguses sai nalja kah. Novosibirski restoranis imesime ennast kõik Kiievi kotlettide külge aga seal sees on ju tulikuum või! Nii hakkas meie bussijuht äkitselt hirmsasti läkastama, seejärel minu pinginaaber kuni äkitselt tundsin ka mina, et tuline jutt lendab kurgunibu pihta! Oh neid kähisevaid naerurõkatusi, mis meie lauast kostsid,“ muheleb ta.
Viiendal päeval hakkasid Hille ja ta reisikaaslased tajuma teisenenud teadvuse seisundit. „Me hakkasime värve selgemini nägema, mõni sai kohe elu mõttest aru, teine pisut hiljem. Ühes bensiinijaamas ei lastud meie bussijuhti enam rooli taha ning talle organiseeriti asendaja. Kahtlustati, et kogu seltskond on saanud seenemürgituse, aga meie teadsime paremini!“ räägib mittenärija.
Suured tulevikuplaanid
„Tagasisõidust ei mäleta Hille enam palju, sest tal oli tegemist oma siserännakutega. See oli fantastiline! Sain tuttavaks tõelise iseendaga. Sain muu hulgas teada, et minu kaitseloom on põldhiir ja eelmises elus olin suvaline inimene. Sellest ajast peale olen puhtalt närimata toidu dieedil!"
Tõesti, koju jõudes viskas Hille noad-kahvlid Harku järve ning naudib tänaseni närimata paastu.
„Kõige suurem väljakutse on õun. Selle küljes tuleb ikka mitu päeva imeda, enne kui koor järgi annab. Aga pärast terve ubina sisse imemist on hing niivõrd puhtaks läinud, et paistab lausa läbi!“ kirjeldab õnnelik Hille.
Turismigrupp on aga otsustanud järgmisel aastal ette võtta palverännaku Omski oblasti endisesse kolhoosisööklasse. Teisenenud teadvusega eestlastel on plaanis sinna ehitada närimata paastu pühamu. „Raha juba kogutakse ja koguneb üsna reipalt. Kogu grupp, välja arvatud bussijuht, on sellest väga elevil. Gurust kokale kavatseme kinkida uue Toyota, et ta saaks oma õpetust jagamas käia. Elame-näeme kui suur religioon sellest lõpuks kasvab!“ lisab naine ja asub oma jõulupraeks mõeldud kõrvitsat imema.
Uudne rituaal
Ühes Smolenski oblasti endises kolhoosisööklas muutus Hille elu jäädavalt. „Meile oli selleks päevaks määratud rikkalik buffeehommikusöök. Tõepoolest, söökla laual ilutses suur, meie ootamisest külmaks ja natuke libedaks läinud ahjukana, aga ainsatki nuga-kahvlit kusagil polnud. Kutsusime koka ja see ütles pärast väikest mõtlemist selges vene keeles, et täna on närimata toidu dieedi päev ja kui ei meeldi, mingu me na*ui tagasi lääne kapitalistliku terrori kätte nälgima,“ meenutab Hille.
Loomulikult vaimustus turismigrupp niivõrd eripäraselt korraldatud hommikusöögi-rituaalist ning asus reipalt närimata dieeti katsetama. „Andsime kana käest kätte ja a püüdsime ilma närimata sellest energiat välja imeda. Ikka suu pärani, kana selle ette ja kõigest jõust imema! Kokk oli meie kiirest õppimisvõimest niivõrd jahmatanud, et tal kukkus pabeross lahti unustatud huulte vahelt maha.“
Viiendal päeval avanes teadvus
Peale hommikusööki tundis seltskond end väga reipalt ja nii otsustati närimata toidu dieediga jätkata. „Põhiline nipp seisneb selles, et sööja peab olema nagu iminapp, mis end toidu külge tõmbab. Suhu peab jõudma ainult nektar. Eks alguses sai nalja kah. Novosibirski restoranis imesime ennast kõik Kiievi kotlettide külge aga seal sees on ju tulikuum või! Nii hakkas meie bussijuht äkitselt hirmsasti läkastama, seejärel minu pinginaaber kuni äkitselt tundsin ka mina, et tuline jutt lendab kurgunibu pihta! Oh neid kähisevaid naerurõkatusi, mis meie lauast kostsid,“ muheleb ta.
Viiendal päeval hakkasid Hille ja ta reisikaaslased tajuma teisenenud teadvuse seisundit. „Me hakkasime värve selgemini nägema, mõni sai kohe elu mõttest aru, teine pisut hiljem. Ühes bensiinijaamas ei lastud meie bussijuhti enam rooli taha ning talle organiseeriti asendaja. Kahtlustati, et kogu seltskond on saanud seenemürgituse, aga meie teadsime paremini!“ räägib mittenärija.
Suured tulevikuplaanid
„Tagasisõidust ei mäleta Hille enam palju, sest tal oli tegemist oma siserännakutega. See oli fantastiline! Sain tuttavaks tõelise iseendaga. Sain muu hulgas teada, et minu kaitseloom on põldhiir ja eelmises elus olin suvaline inimene. Sellest ajast peale olen puhtalt närimata toidu dieedil!"
Tõesti, koju jõudes viskas Hille noad-kahvlid Harku järve ning naudib tänaseni närimata paastu.
„Kõige suurem väljakutse on õun. Selle küljes tuleb ikka mitu päeva imeda, enne kui koor järgi annab. Aga pärast terve ubina sisse imemist on hing niivõrd puhtaks läinud, et paistab lausa läbi!“ kirjeldab õnnelik Hille.
Turismigrupp on aga otsustanud järgmisel aastal ette võtta palverännaku Omski oblasti endisesse kolhoosisööklasse. Teisenenud teadvusega eestlastel on plaanis sinna ehitada närimata paastu pühamu. „Raha juba kogutakse ja koguneb üsna reipalt. Kogu grupp, välja arvatud bussijuht, on sellest väga elevil. Gurust kokale kavatseme kinkida uue Toyota, et ta saaks oma õpetust jagamas käia. Elame-näeme kui suur religioon sellest lõpuks kasvab!“ lisab naine ja asub oma jõulupraeks mõeldud kõrvitsat imema.
RSS Feed
