Saue vallas Munalaskme külas avastasid vabatahtlikud lauljakaitsjad ooperilauljate nii-nimetatud vabriku. Nüüdseks on kõik hõbekõrid varjupaika viidud.
„Me veel ei saa aru, kas need lauljad on puhtast tõust või segaverelised. Nad on niivõrd halvas seisus, et meil pole olnud aega sellise pisiasjaga tegeleda,” vastab vabatahtlike juht Mehis Brük reporterit küsimusele toodangu kvaliteedi kohta. „Ühel olid küll paberid korras,” täpsustab ta hetk hiljem.
„Me veel ei saa aru, kas need lauljad on puhtast tõust või segaverelised. Nad on niivõrd halvas seisus, et meil pole olnud aega sellise pisiasjaga tegeleda,” vastab vabatahtlike juht Mehis Brük reporterit küsimusele toodangu kvaliteedi kohta. „Ühel olid küll paberid korras,” täpsustab ta hetk hiljem.
„Selliseid vabrikuid on viimasel ajal üle riigi kerkinud nagu seeni pärast tibutamist,” selgitab mees. Tema sõnul on põhjus selles, et avastati ooperilauljate ideaalne sobivus popmuusika lugusid esitama. „Mingite Nancyde ja Bläck Rokitite aeg on jäädavalt möödas. Kui „Settekaevu sultanit” ooperilaulja suust kuuled, siis ei taha sa mingist Riisalust enam kõssugi kuulda. Pole ime, et paksuke vana leivaisa juurde tagasi tormas,” lisab Brük.
Ooperilauljad on populaarne kaup
Nüüd on aga lood nii hullud, et ooperilauljaid toodetakse ebainimlikes tingimustes lausa tuhandete kaupa. Munalaskme talust leitud sada lauljat elasid väikestes puurides ja neile anti vaid kord päevas lahjendatud piima. Seda võisid piinatud vokalistid imeda läbi kõrre, et meik laiali ei läheks. „No see kõrre mõte on isegi okei nah,” tunnustab Brük. „Aga mina annaks ikka kaks korda päevas ja teisel korral näiteks kanapuljongit.”
Lisaks oleks tulnud aretatavalae karjale anda ussirohtu. „Siseparasiitidega lauljat ostes võib päris koleda petukauba saada. Ega selline sul jaksa näiteks pooltki Hellade Vellede suvetuuri kaasa teha,” hoiatab vabatahtlik soodsast hinnast pimestatuid.
Uus omanik tõi korra ja õnne
Õnneks paistab tunneli lõpus ka pisuke valgusenääps. Nii mõnigi varjupaika viidud laulja leiab endale uue ja väärika kodu. Näiteks sai samas Munalaskmes piinelnud ehtsate tõupaberitega lauljanna väga kiiresti endale hooliva ja armastusest tulvil uue omaniku Teedu. „Esimese asjana söötsin talle kõrrest korraliku söögi sisse ja võtsin talt kurnava telefoni ja ID-kaarti ära,” kirjeldab omanik laulja esimesi hetki uues kodus.
Laupäeviti käib majas kodukutsega erapügaja, kes lauljannal karvu ajab ning kirbutõrje teeb, sest kliinikus ei saaks nii head fiilingut.
Teet ei lase oma tõupuhast lauljannat teiste omasugustega kokku. „No mis nad koos teevad, nuusutavad, lakuvad, jagavad kirpe ja viiruseid! Pärast maksa jälle igasuguste ravide ja kastreerimiste eest!” on omanik veendunud.
Päris luku taga toda ilu ja tõupuhtust siiski ei hoita. Lauljannat ootab ees väike preemiareis kui ta on õppinud Caatri megahitti „O Si Nenet” sõna-sõnalt ja noot-noodilt esitama. „Me läheme siis Läti piiri äärde Alko 1000 poodi, kus nii mõnigi šambipudel maksab üle viie euro,” pilgutab Teet kavalalt silma.
Lauljakaitsja Mehis Brük on samuti asjade käiguga rahul. „Elaks meil kõik ooperilauljad sedasi...” unistab ta suurelt.
Ooperilauljad on populaarne kaup
Nüüd on aga lood nii hullud, et ooperilauljaid toodetakse ebainimlikes tingimustes lausa tuhandete kaupa. Munalaskme talust leitud sada lauljat elasid väikestes puurides ja neile anti vaid kord päevas lahjendatud piima. Seda võisid piinatud vokalistid imeda läbi kõrre, et meik laiali ei läheks. „No see kõrre mõte on isegi okei nah,” tunnustab Brük. „Aga mina annaks ikka kaks korda päevas ja teisel korral näiteks kanapuljongit.”
Lisaks oleks tulnud aretatavalae karjale anda ussirohtu. „Siseparasiitidega lauljat ostes võib päris koleda petukauba saada. Ega selline sul jaksa näiteks pooltki Hellade Vellede suvetuuri kaasa teha,” hoiatab vabatahtlik soodsast hinnast pimestatuid.
Uus omanik tõi korra ja õnne
Õnneks paistab tunneli lõpus ka pisuke valgusenääps. Nii mõnigi varjupaika viidud laulja leiab endale uue ja väärika kodu. Näiteks sai samas Munalaskmes piinelnud ehtsate tõupaberitega lauljanna väga kiiresti endale hooliva ja armastusest tulvil uue omaniku Teedu. „Esimese asjana söötsin talle kõrrest korraliku söögi sisse ja võtsin talt kurnava telefoni ja ID-kaarti ära,” kirjeldab omanik laulja esimesi hetki uues kodus.
Laupäeviti käib majas kodukutsega erapügaja, kes lauljannal karvu ajab ning kirbutõrje teeb, sest kliinikus ei saaks nii head fiilingut.
Teet ei lase oma tõupuhast lauljannat teiste omasugustega kokku. „No mis nad koos teevad, nuusutavad, lakuvad, jagavad kirpe ja viiruseid! Pärast maksa jälle igasuguste ravide ja kastreerimiste eest!” on omanik veendunud.
Päris luku taga toda ilu ja tõupuhtust siiski ei hoita. Lauljannat ootab ees väike preemiareis kui ta on õppinud Caatri megahitti „O Si Nenet” sõna-sõnalt ja noot-noodilt esitama. „Me läheme siis Läti piiri äärde Alko 1000 poodi, kus nii mõnigi šambipudel maksab üle viie euro,” pilgutab Teet kavalalt silma.
Lauljakaitsja Mehis Brük on samuti asjade käiguga rahul. „Elaks meil kõik ooperilauljad sedasi...” unistab ta suurelt.
RSS Feed
