Šümabek elab Bajkongõri kosmodroomist vaid 329 kilomeetri kaugusel Karažalevi külas. „Hommikuti vaatan silmapiiri, mille taga kosmonaudid kallis varustuses maailmaruumi avastama sõidavad. Ikka ja jälle on mul kahju olnud, et üks kosmonaut kulutab skafandri peale 20 jurta väärtuses varustust,“ ohkab Temir (74) kitsepiimaga teed rüübates. „See teeb ta ju puruvaeseks!“
Nüüd on aga paremad ajad tulemas, sest järjekindel teadlane tegi erakordse avastuse!
Salapärane mees valges
„Astanast (Kasahstani pealinn –toim) tuli aasta eest siia valges ülikonnas, aga pruunide hammaste ja kilavate silmadega kõhna mees. Ilmselgelt alatoitunud vennike seletas, et tal on imelist korallipuru, kusagilt Ida-Venemaalt kaevandatud. Andku meie talle kaks jurtat ning 100 lammast ja tema laseb meil enda koralliklubiga liituda.
Võtsime pruunhambalt korallipurust tulvil raske koti seljast ning jootsime nagu maast leitud orjal kere kumõssi täis. Andsime talle ühe kulunud jurta ning käskisime 50 lammast karjatada, sest enamat see linnuluuke ei suutnud,“ meenutab teadlane.
Tänu orjale tekkis Temiril karjatamise kõrvalt rohkem väärtuslikku vaba aega teadustöödeks. Ainuke omapärane teadusobjekt keset jurtasid, lambaid ja steppi oligi seesama korallipurukott. Teadlane võttis purust proove ning üritas aine imepäraseid omadusi tabada. Päevad möödusid, aga puru käitus nagu kõige haledam teetolm – ei mingeid erisusi.
„Ühel tuulevaiksel ööl vaatasin pikutades läbi jurtakatuse tähistaevast ja mul välgatas! Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud! Segasin sealsamas korallipuru kasahhi lambakoera uriiniga ning võtsin suure punnsuutäie sisse. See, mis järgnes, oli imeline!“
Anorgaaniline inimene!
Astrofüüsik avastas, et lambakoera uriiniga segatud korallipuru võtab inimkehalt kõik füüsilised vajadused ning teeb selle määramata ajaks anorgaaniliseks aga samas toimivaks objektiks.
„Sa oled nagu kivi – ei pea hingama, jooma, sööma. Ükski külm, kuum ega muu eluohtlik nähtus ei tee sulle liiga! Keha anorgaanilisus kestab täpselt nii kaua kuni su põsed kusekoralli täis on. Kui suu puhtaks sülitad või segu alla neelad, oled taas normaalne inimloom,“ selgitab Temir.
Nii sobibki kusekorall kosmonautikasse nagu pilaff airani kõrvale. Kosmonaudil piisab huulte korralikust sulgemisest ning ta võib ilmaruumis hõljuda kas või bokserite väel!
Kahjuks pole aga Temirit Bajkongõri kosmodroomi teaduslikus juhtimiskeskuses jutule võetud. „Kas te mõtlete seda kuse järgi haisevat vanameest?“ küsib keskuse turvamees Jefim peale pikka selgitamist.
„Selle tegelasega on meil tihti jagelemist. Tuleb siia nagu mingi vaese mehe terrorist, põsed mingit kuselöga täis ja siis pobiseb, endal silmad punnis. Me koos Fedjaga (Jefimi ametivend – toim) oleme talle mõnikord näpuga põske torganud. Siis ta köhib ja läkastab selle kohutava segu välja ning jookseb ulgudes ja sajatades minema.“
Järjekindel teadlane ei jäta aga jonni. „Ma müün orja maha ja saadud raha eest sõidan USA-sse. Seal on kindlasti mõistlikumad kosmodroomi töötajad!“ lubab ta pahuralt.
Õnn kaasa!