Veganliha grillimine jaanipäeval.
Lihhenoloog Mehis Brük avastas juhuse läbi liha, mida kõlbab süüa ka seni näljapajukil hoitud veganitel! „Uskumatu, et liha on aastatuhandeid miljardite tonnide kaupa meie silme ees kasvanud ja keegi seda pole avastanud!” imestab teadlane.
Imeline juhus sai teoks tänu juunikuistele vihmatormidele, mis teadlase aias parajat laastamistööd tegid. „Pärast tormi läksin õue ja kõige rohkem oli mul kahju juba pooleteise meetristeks kasvanud päevalilledest, mis olid vihma ja tuule poolt maadligi painutatud,” meenutab Brük.
„Läksin tuppa tagasi ja sõin kurvastusest marineeritud mune. Tunnike hiljem läksin õue ja oh sa imet, päevalilled olid ennast kikki ajanud!”
Mees taipas, et tunnistas midagi erilist. Ta haaras raske noa ja raius päevalilled maha, et neid lähemalt uurida.
„Taim ei saa ennast nii kiiresti püsti ajada. See peab olema lihase töö!” Brük katsus-uuris-torkis päevalille varre läbi ja pidi tunnistama, et oligi avastanud lihase! „Nimetasin selle päevalihaseks. See on tõesti hämmastav, et ühe tuntud taime keskel on pikk ja võimas lihas!”
Mehis kutsus jaanipäevaks suguvõsa kokku, et neile uutmoodi šašlõkki pakkuda. „Keelasin kallitel sugulastel tavaliha kaasa tuua ja panin parajaks lõigutud päevalihased sibula-äädika marinaadi.”
Kui seltskond juba jaanilõkke ümber istus, pani Brük oma veganšašlõki grillima.
„Päevalihase juures on hea seegi, et inimene üle ühe tüki ei jaksa süüa. Ilmselgelt on päevalihasel supertoitvad omadused. Mõni sülitas veel pool väljagi,” tegi teadlane veelgi positiivseid tähelepanekuid.
„Äiapapa võttis mul rinnust kinni ja küsis, mis sitta ma talle söötsin. Palusin tal arvata, aga päevalille vart ei osanud ta küll ära öelda,” rõõmustab mees. Oma uue leiutisega plaanib ta maailma vallutada. „Eks alustame Nobeli preemiaga ja siis kustutame veganite näljahäda,” lubab ta.
Jõudu õigele eestlasele!
Imeline juhus sai teoks tänu juunikuistele vihmatormidele, mis teadlase aias parajat laastamistööd tegid. „Pärast tormi läksin õue ja kõige rohkem oli mul kahju juba pooleteise meetristeks kasvanud päevalilledest, mis olid vihma ja tuule poolt maadligi painutatud,” meenutab Brük.
„Läksin tuppa tagasi ja sõin kurvastusest marineeritud mune. Tunnike hiljem läksin õue ja oh sa imet, päevalilled olid ennast kikki ajanud!”
Mees taipas, et tunnistas midagi erilist. Ta haaras raske noa ja raius päevalilled maha, et neid lähemalt uurida.
„Taim ei saa ennast nii kiiresti püsti ajada. See peab olema lihase töö!” Brük katsus-uuris-torkis päevalille varre läbi ja pidi tunnistama, et oligi avastanud lihase! „Nimetasin selle päevalihaseks. See on tõesti hämmastav, et ühe tuntud taime keskel on pikk ja võimas lihas!”
Mehis kutsus jaanipäevaks suguvõsa kokku, et neile uutmoodi šašlõkki pakkuda. „Keelasin kallitel sugulastel tavaliha kaasa tuua ja panin parajaks lõigutud päevalihased sibula-äädika marinaadi.”
Kui seltskond juba jaanilõkke ümber istus, pani Brük oma veganšašlõki grillima.
„Päevalihase juures on hea seegi, et inimene üle ühe tüki ei jaksa süüa. Ilmselgelt on päevalihasel supertoitvad omadused. Mõni sülitas veel pool väljagi,” tegi teadlane veelgi positiivseid tähelepanekuid.
„Äiapapa võttis mul rinnust kinni ja küsis, mis sitta ma talle söötsin. Palusin tal arvata, aga päevalille vart ei osanud ta küll ära öelda,” rõõmustab mees. Oma uue leiutisega plaanib ta maailma vallutada. „Eks alustame Nobeli preemiaga ja siis kustutame veganite näljahäda,” lubab ta.
Jõudu õigele eestlasele!
RSS Feed