“Tulge nii ruttu kui võimalik, meil on täielik košmaar siin. Joptvõi…, muru hakkas enne niitmist ennast kaitsma! Me kardame enda elu pärast!” vuristati selges vene keeles Avanejate toimetuse telefoni.
Pärast paari-kolme rahustavat vägisõna, võttis helistaja end kokku ja selgitas asja lähemalt.
 
Selgus, et Venemaa saatkonna autojuht Vladik oli saatkonnale kuuluvas Tapa suvilas sõpradega pelmeene teinud, viinuskat visanud ja saunakest kütnud.
“Hommikul mõtlesime, et niidame Saša (Aleksandr Petrov - Venemaa suursaadik Eestis) kurgilava ümbert muru ära, muidu hakkab juba päikest varjama. Sašale nii meeldivad hapukurgid… Sõber Abdulbek võttis niiduki, aga jooksis hetk hiljem kahvatuna tagasi. Karjus midagi Allahi karistusest, saatana murust ja hakkas Mekas asuva Kaaba poole palvetama.
Läksin koos teise sõbra Kazhbikariga uurima, kas Abdulbekil on jälle deliirium või nägi ta tõesti midagi,” selgitas Vladik.
 
Paanikas põgenemine
Mehed silmasid enda suureks imestuseks samuti “tõmblevat” muru ja põgenesid ummisjalu tuppa. “Panin Kazhbikarile jala taha ja ronisin tast üle, et kui kätte saab, siis mina pääsen. Ma olen siiski tšinovnik, VIP inimene,” meenutas saatkonna töötaja. Mehed tassisid ukse ette Saša raske kurgitünni ja hakkasid telefonitsi abi kutsuma.
"Abdulbeki jätsime õue söödaks, äkki näkkab," lisas Vlad.
 
Panime Avanejate toimetuse veokile hääled sisse ja kihutasime Tapale. Teelt korjasime peale ka muru-anomaaliate spetsialisti, nõid Teiba-Ivari.  Mõne aasta eest lõi maailmas laineid tema hoovis toimunud intsident karjuva muruga.
 
Tapa sõjaväelinnaku vahetus läheduses asuva suvila köögiaknast piilus kaks hirmunud silmapaari. “Nigu kaevu kukkunud kassipojad,” heldis Teiba-Ivar. Viipasime venelastele julgustavalt ja läksime uudishimulikult aeda. Meiega liitus Abdulbek, kes erutunult kätega vehkides midagi Allahist, saatana murust ja maailmalõpust seletas. “Las muliseb, ärme vasta midagi, see võib energiad paigast nihutada,”õpetas Teiba-Ivar.
Hiilisime Abdulbeki vadina saatel ettevaatlikult kurgilava juurde ja seal see oligi:

​“See on ju mururatas!” hüüatas nõid. “Mururatas tuleb hiliskevadel kui asjaolud kokku langevad. Tegelikult on see nagu pöörlev satelliitantenn, millega muru suhtleb teiste planeetide murudega. Ilmselt on sõnni plejaadides asuvatel planeetidel muru õiges asendis, et saab infot vahetada,” selgitas spetsialist.
Mingit ohtu mururatas ei kujuta. “Võib-olla on selle jurues telefoni levi natuke kehvem. Las murupoisid räägivad. Siis ei tule neil stressi,” soovitas mees.
 
Rumal naaber räägib lollusi
Vahepeal liitus meiega kõrvalaias grillvorste kärsatanud naaber Riho. “P*tsi, vaadake üles, teil on luuredroon aia kohal! Alati kui need debiilikud siia jooma tulevad, saadetakse sõjaväelinnakust droon nende kohale,” pistis naaber ühel hetkel õiendama.
​
“Ärge sellele plärale kah vastake,” sosistas Teiba-Ivar pahaselt. “Eestlased on ikka matsikari, ei saa midagi aru energiatest ja anomaaliatest,” porises ta ja kõndis auto poole.
Lehvitasime köögist piilujatele julgustavalt ning sõitsime uue anomaalse kogemuse võrra rikkamana tagasi toimetusse. 

90ndate alguses Eestisse jõudnud ja siin kanda kinnitanud horoskoobi turult kadumine on tekitanud ootuse ja mõistatuse: milline järgmine narkootiline aine tuleb turule ja mida sõltlased praegu tarbivad?
 
Anonüümsust palunud narkomaani Mart Sendari (31) sõnul on paljud tema sõpruskonnast hakanud tarbima luteriusu nimelist veelgi kangemat narkootikumi. “See tõmbab ikka täiesti loomaks ära, aga mõju on lühem. Mitu korda päevas peab uuesti peale saama,” tunnistab ta.
Spetsialistide hinnangul toob analoogide levik endaga kaasa suuremad riskid narkootikumide tarvitajate tervisele, sealhulgas kõrgema üledoosi riski.
 
Mart proovis samuti luteri kraami, aga temale see hästi ei mõjunud. “Kõndisin Pirita rannas ja äkki nägin, et taevas tõmbus roosaks ja sealt hakkas abiellunud samasoolisi sadama. Jooksin kisendades varju alla, aga sealt astus välja pruutkleidis Kristiina Ojuland ja ütles, et me oleme viimased maailmas, kes mehe ja naise liidu suudaksid päästa. Jooksin kiljudes tagasi samasooliste rahe alla ja sain krambid.
Õnneks kutsus keegi kiirabi ja mulle tehti vastumürgi süst. Ei iial enam!” lubab ta.
 
Samuti manustas ta prooviks õigeusu nimelist mõnuainet. See tekitas temas aga väsitava tungi S-klassi Mercedestele püha vett pritsida. Lisaks tassisid kaassõltlased ta korteri täis FSB-servereid ja kutsusid Putini uut limusiini õnnistama.
“See on ju fake-Bentley! Aine mõju oli mõnus, aga see seltskond käis mulle kohutavalt närvidele. Polnud seegi mingi  nauding,” tunnistab Mart. Tema andmetel on juba pooled õigeusu-narkomaanid georgi-linte tootvasse vabrikusse orjadeks müüdud. Ülejäänud õnnistavad mingit Armata nimelist papist tanki. "Hullumaja kuubis!" ohkab mees.
 
Mardi arvates võiks horoskoopi jagada riiklikes jaotuspunktides. “Noh, vähehaaval. Natuke kaljukitse või kalasid paar korda nädalas, et võõrutusnähud nii hullud poleks,” soovitab ta.
Mees usub, et peagi on horoskoop narkoturul tagasi. “Olen juba kuulnud, et Lätist tuuakse vähehaaval koos viina ja longeroga. Ega loodus tühja kohta salli.”

Tallinnas Sakala tänaval asuva Euroopa Professionaalsete Uuringute ja Teadustööde Kolledži (EPUTK) magistrant Tarmo (22) kiidab oma õppeasutust: “Tallinna Tehnikaülikool on nii eilses päevas kinni, seal ei sünni peale minisildade midagi! Putkes (nii kutsuvad hellitavalt tudengid oma kolledžit – toim) antakse meile 100% vabad käed! Õppejõud ei taha meie initsiatiivi rikkuda ja me pole neid isegi näinud. Kõik käib intuitiivselt ja sellevõrra loomingulisemalt!”

Nii lõi Tarmo koos oma Putke tiimiga startup-tehisintellekti, mis suudab inimeste elulugusid intervjuu põhjal koostada. “Võtsime katsealuseks Eesti tuntuima afrofiili Ken Saani ja… voila! Vaadake ise!”

Süsteemi andmetel on Ken Saan Muhu- ja Iirimaa juurtega merekapten, kelle elu on kulgenud erinevate lainetega võideldes ja ka kõige hullematest tormidest eluga välja tulles. Olulist rolli mängivad krevette püüdva meremehe elus kasuisa Harri Tiido ja kaksikvend Jüri Luik.

​Putke tiimil on kindlasti plaanis oma robotiga ka Ajujahi konkurss võita. “Ajujahil on kah ainult mingid TTÜ hipid oma taskust leitud seeni ja muud prahti näidanud. Konkurents on pehmelt öeldes null,” on tudeng enesekindel.

“Kohe,  kui ma kuulsin seda kanahäält, sain aru, et oleme Eestis valesti elanud,” räägib eurolaulu spetsialist Mehis Brük. Nimelt vaatas mees Eurovisiooni lauluvõistluse võidulugu “Bockabocka-kakaak” ja sai sealt innustust kauaoodatud reformi käivitamiseks.
“Tuhanded on juba minu käest küsinud, et miks me nii luuserid seal (Eurovisioonil) oleme. Meil oli nagu mingi tropp ees ja pees. Aitäh kanatädi Netta, et meile ilmutuse tõid! Loomahääli tuleb teha! Palju, aga tihti!” põrutab õnnelik spetsialist.
 
“See laul oli nii inspireeriv, kohe tunnetasin nagu kana oleks aida taga vihmausse siblinud. See oli täielik valdur-mikitalik orgasm! Lapsepõlv!” kiidab Brük.
Mehele meeldis ka laulu lõpp. “Jälle lapsepõlv! Kui kanal pea maha löödi, siis oli vaikus majas! Ilma peata keha jooksis veel sahinal ringi. Naersime nii et püksid tilkusid.”
 
Nii tegigi Eesti Rahvusringhäälingu nõukogule ettepaneku maninitud muudatus ära teha. Positiivne vastus peaks saabuma enne suvepuhkuste perioodi. “Mingit põhjust negatiivseks tagasisideks ma ei näe. Midagi nii loogilist pole meie ühiskonnas juba ammu juhtunud!” on mees enesekindel.
 
Inspiratsiooniks Koit Toomele, Rolf Juniorile, räppar Tiiule ja teistele, tegi mees ka näidisvideo, kuidas hoogsalt uuel konkursil osaleda: 

​Ajaloolistes kantselei-arhiivides sobranud Avanejate toimetaja kuid kestnud töö kandis vilja! Tolmunud riiuli all peitis end VHS-kassett  president Kersti poplauluga!

“Ma olin juba lootust kaotamas ja libistasin oma nukruses juba Läti viina, kui äkki märkasin riiuli jala all mingit musta jurakat,” meenutab toimetaja Kuusk.
“Sain kohe aru, et see on midagi erilist!” Mees kiskus toestuse riiuli alt nii krapsakalt, et kogu 3-meetri kõrgune arhiveeritud puskarilaar (kantseleile läbi aegade kingitud XO konjakipudelid – toim) otse utiliseerimiseks purunes. “Ega see vana samakas kuhugi kõlba kah,” rehmab Kuusk käega.
 
Kodus kasseti käima pannud mees kukkus ehmatusest taburetilt diivanisse. “President Kersti! ...ja paneb sellise flow’ga, et ta võiks vabalt uus või vähemalt vana Kerli olla!” hüüatab avastaja. Vaata ja hinda ise!

Saue vallas Munalaskme külas avastasid vabatahtlikud lauljakaitsjad ooperilauljate nii-nimetatud vabriku. Nüüdseks on kõik hõbekõrid varjupaika viidud.

„Me veel ei saa aru, kas need lauljad on puhtast tõust või segaverelised. Nad on niivõrd halvas seisus, et meil pole olnud aega sellise pisiasjaga tegeleda,” vastab vabatahtlike juht Mehis Brük reporterit küsimusele toodangu kvaliteedi kohta. „Ühel olid küll paberid korras,” täpsustab ta hetk hiljem.

„Selliseid vabrikuid on viimasel ajal üle riigi kerkinud nagu seeni pärast tibutamist,” selgitab mees. Tema sõnul on põhjus selles, et avastati ooperilauljate ideaalne sobivus popmuusika lugusid esitama. „Mingite Nancyde ja Bläck Rokitite aeg on jäädavalt möödas. Kui „Settekaevu sultanit” ooperilaulja suust kuuled, siis ei taha sa mingist Riisalust enam kõssugi kuulda. Pole ime, et paksuke vana leivaisa juurde tagasi tormas,” lisab Brük.

Ooperilauljad on populaarne kaup
Nüüd on aga lood nii hullud, et ooperilauljaid toodetakse ebainimlikes tingimustes lausa tuhandete kaupa. Munalaskme talust leitud sada lauljat elasid väikestes puurides ja neile anti vaid kord päevas lahjendatud piima. Seda võisid piinatud vokalistid imeda läbi kõrre, et meik laiali ei läheks. „No see kõrre mõte on isegi okei nah,” tunnustab Brük. „Aga mina annaks ikka kaks korda päevas ja teisel korral näiteks kanapuljongit.”

Lisaks oleks tulnud aretatavalae karjale anda ussirohtu. „Siseparasiitidega lauljat ostes võib päris koleda petukauba saada. Ega selline sul jaksa näiteks pooltki Hellade Vellede suvetuuri kaasa teha,” hoiatab vabatahtlik soodsast hinnast pimestatuid.

Uus omanik tõi korra ja õnne
Õnneks paistab tunneli lõpus ka pisuke valgusenääps. Nii mõnigi varjupaika viidud laulja leiab endale uue ja väärika kodu. Näiteks sai samas Munalaskmes piinelnud ehtsate tõupaberitega lauljanna väga kiiresti endale hooliva ja armastusest tulvil uue omaniku Teedu. „Esimese asjana söötsin talle kõrrest korraliku söögi sisse ja võtsin talt kurnava telefoni ja ID-kaarti ära,” kirjeldab omanik laulja esimesi hetki uues kodus.
Laupäeviti käib majas kodukutsega erapügaja, kes lauljannal karvu ajab ning kirbutõrje teeb, sest kliinikus ei saaks nii head fiilingut.

Teet ei lase oma tõupuhast lauljannat teiste omasugustega kokku. „No mis nad koos teevad, nuusutavad, lakuvad, jagavad kirpe ja viiruseid! Pärast maksa jälle igasuguste ravide ja kastreerimiste eest!” on omanik veendunud.

Päris luku taga toda ilu ja tõupuhtust siiski ei hoita. Lauljannat ootab ees väike preemiareis kui ta on õppinud Caatri megahitti „O Si Nenet” sõna-sõnalt ja noot-noodilt esitama. „Me läheme siis Läti piiri äärde Alko 1000 poodi, kus nii mõnigi šambipudel maksab üle viie euro,” pilgutab Teet kavalalt silma.

Lauljakaitsja Mehis Brük on samuti asjade käiguga rahul. „Elaks meil kõik ooperilauljad sedasi...” unistab ta suurelt.

Püha horoskoop ilmub hiietark Niglase Saaremaal asuva kodu lähedale pühasse paika. „Mu esiisa astus siit tarest Sörve poole 33 püha sammu ja löi labida maasse: „Seie tulgu sitamaja!”. Just sinna öndsa paiga seinale ilmub kolmandal advendil uus pühakiri – Nassi ja Iksi oruskoop!” tutvustab Niglas.

Seinalt suurima ettevaatusega maha võetud ürikul seisavad selges ruunikirjas ennustused 2018. aastaks:

TALV

Igor: Mangi talv on mõnus, sest Kadrioru vahet sõidab nüüd mõnus retrotramm. Olgem ausad, niivõrd stiilne härra oli eurolikus „miniporgandis” nagu sea seljas sadul. Eks vana hobune taha kah kaeru ja nii sõidab Mang mõnikord ikka ka moodsa trammiga ...lennujaama. Pole häda, ekslev härra juhatatakse turvameeste abistavate poolvaluvõtetega taas oma vanadele radadele.

Nastja: Nõiakivikeste ja raamatute müügist saadud rahapakke on talvel kõige mõnusam kulutada just soojal maal. Kahjuks satub Kagu-Aasia kuurorti kippunud preili hoopis sõja keskele, tema vahetatud raha devalveerub ahvikiirusel, tabavad haigused, pikaajaline suhe läheb katki ja ta jääb oodatud pärandusest ilma.

KEVAD

Nastja: Aasias vaevu nõiaprotsessist pääsenud preili jõuab lõpuks ometi kodumaale – Lasnamäele. Et veel vähe poleks, siis nõiakivikeste ja raamatute müügist saadud rahasummasid ei võeta Lipos enam vastu. Linnapood on igaveseks suletud!

Igor: Ühel märtsihommikul tunneb astroloogiline abimees, et nüüd on aeg! Mees paneb vatid ümber ja tormab lörtsipladinal varahommikusse hämarusse. Ta saab sulguvast Lipost veel viimased turistieine konservid ja paki viljakohvi. Igori kevad saabub mõnusa kohvilõhna ja avatava konservikarbi krõbina saatel.

SUVI

Igor: Eesti riik saab 100 ja Õllesummer 25. Numbrites mitte nii tugev Igor satub presidendi roosiaia peo asemel summerile. Pettunud teadmamehele kingitakse Lätist toodud õllekiiver ja see teeb iga hetkega tuju paremaks. Hommikuks on imekiiver kadunud ja peavalu selline nagu oleks amburi tähtkujus kuu otse kahe kõrva vahele parkinud.

Nastja: Nõiakivikeste ja raamatute müügi eest saadud raha eest ostab nõid omale Weekend-festivali VIP-piletid koos buffee ja kahe pudeli šampusega. Kahjuks ostis ta piletid aurapildi salongist ja Weekendi turvamehed keelduvad ka altkäemaksuks pakutavatest nõiakivikestest. Pikaajaline suhe saab jälle läbi.

SÜGIS

Igor: Kuldne oktoobrikuine sügis toob mehe ellu pikaajalise suhte. Noor ja sädelev näitsik teeb kadedaks isegi mitmenaise pidajast hiietark Niglase. Nüüd vaatleb sügiseste tähtede saladusi kaks armunud silmapaari.

Nastja: Kui nõiakatel tahab kohutava aasta (sõjad, devalveeruv raha, haigused jne) tõttu juba tõsiselt üle keeda, saabub Nastja ellu suur muutus. Algab uus pikaajaline suhe ja kannapööre senises elus. Nõiakivikesed ja raamatud jäävad pehmelt öeldes selle vana ja väärika härrasmehe varju.

Antropoloog Mehis Brüki sõnul tasub aga Jevgenil pisut ettevaatlikum olla. „Lätlastel kipuvad sellised ülistused ja ja esiletõstmised ikka ohverdamisega lõppema, põletusriitusega,” sõnab teadlane.

„Nende viljakuse ja sõjajumal Pērkons nõuab aeg-ajalt ilusat ohvrit. Tihtilugu meelitatakse siis mõni kena naaber kohale ja tehakse talle mitu päeva rikkalikku pidu. Siis aga pistetakse ohverdatav tohutu põhuhunniku otsas asuvasse männipuust puuri. Sellele pannakse tuli otsa ja lauldakse rahvalaulu "Kunga rija" („Isanda ait” - toim) kuni viimasedki söed kustuvad,” kirjeldab teadlane õõvastavat kombetalitust.

Brüki sõnul on lätlastel ohverdamisega suhteliselt kiire, sest viimane väljavalitu olla põgenenud tänu armunud lätlanna Ieva abile.

Ole hoiatatud hea alkominister!

Avanejate toimetuse palgatud spetsialist avastas superministeeriumi veiniskandaali uurides kohutava saladuse!

Avanejate toimetuse paranormaalia häirekell lõi eile jõuliselt plärisema! Eetrisse paisati uudis, kuidas Sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske skandaalitseb mingi veiniletikese kallal. Paranormaalsed anomaaliad (pudelitega riiul ei tohiks ärevushäireid tekitada) niivõrd kõrgel riiklikul tasandil on selge ohumärk meie riigile ja vabaks olemisele üldse!

Eesti tuleviku üle muretsedes palkasime kuulsa vaimugeodeedi Ülo Kirveli asja uurima. Mees jättis kõik argised asajatoimetused kus seda ja teist ning asus virumaa alfahundina saladust lahti murdma.

Veinilett hajutab tähelepanu
„See veinileti skandaal on propaganda spinn!” paljastab spetsialist. „Kallis kantsler ilmselt ei teagi, kui osavalt tema eriolukorda ära kasutati.”
Mehe sõnul varjatakse veiniskandaaliga hoopis süngemat saladust. „Jajah, pöörake pilk superministeeriumi kohviku saialetile! Sellist magusa ja rasva maitsvat orgiat pole minu ihusilm varem näinud! Lõhnavad krõbedad saiakesed, kuklikesed, koogikesed...”

Avanejate agent ei suutnud vastu panna ja ostis kogu kaasas olnud raha eest erinevaid pagaritooteid ja õgis need sealsamas leti ääres ära. Õnneks polnud tal palju eurosid kaasas ja mees sai peagi kaine mõtlemise tagasi.

Kolhoosilauda arhitektuur
„Vaadake kui palju on superministeeriumi töötajad kaalus juurde võtnud! Kantsler Priske ise on lühikese ajaga vägagi nii-öelda... eh, väärikamaks muutunud,” muigab Kirvel.

Millega seda kõike seletada? „Neid nuumatakse! Söögiks!” prahvatab teadlane šokeeriva saladuse.
„Pöörake pea viltu ja vaadake ministeeriumi hoonet uuesti. Mida see teile nüüd meenutab? Jah! Kaheosalist kompleks-loomalauta! Ühes on sead, teises veised. Lihtne kolhoosilauda mudel!”

Mehe sõnul on hoone ehitanud ilmselgelt inimsööjad, kes varem või hiljem oma nuumkarja ka nahka pistavad. „Hoone ees on maapinda kergitatud ja tekkinud veider muhk. Vean kõige kalli nimel kihla, et see peidab endas modernset tapamaja!

Mida teha, et õudus teoks ei saaks? „Kogu majas elav seltskond peaks aasta otsa lõunaks rootslaste mädakala surströmming’ut sööma! Selliselt haisvat nuumkarja ei taha ükski kannibal! Küll nad siis tagasi Venemaale oma tavainimtoidule tagasi lähevad. Ei ole vaja siia lääne inimestega gurmaanitsema tulla!” raputab Kirvel rusikat

Mello elab Haabersti rohelises paradiisis ehk Veskimetsas, tema aias kasvab mitu ilusat õunapuud. „Kuulsin, et meie rajoonis on puudega puhta jamaks läinud. Tulevad mingid mehed ja võtavad saega maha. Lihtsalt,” selgitab õunasõber.

Hullutav hääl
Mello kõige tänavapoolsemas otsas kasvab juba kuuekümnendatel istutatud valge klaar. „Vaatasin, et see ju täitsa paras nii möödaminnes maha võtta. Asusin kaitsele!”
Mello ronis puulatva ja meelelahutuseks võttis kaasa poolteist pudelit samakat ja Vikerraadiot mängiva VEF 202 raadio. „Naine küll karjus all, et loll joodik, roni alla. Õnneks on ta nii paks, et ei proovinudki järele turnida,” muheleb mees.

Umbes kesköö paiku nautis Mello oma kõrgendatud olekut, kui äkitselt hakkas raadiost kostma erakordselt sensuaalne hääl. „Ütles, et on mingi peki talu Ingrid ja see raadio kuulub nüüd talle,” meenutab härra õudusega õlgu väristades. „Täielik sireen, nii mahe ja erutav! Ma tundsin endas viimati sellist surinat kui tehnikumi lõpupeol kooli kõige ilusama tüdruku Sirjega võimla treeningmattide vahel hullasin. Hommikul avastasin muidugi, et Sirje asemel olin hoopis topispallidega mehkeldanud.”

Võitlus lõppes vigastustega
Oma vanuse kohta liigse vererõhu ja erutuse taseme saavutanud Mello kukkus raginal otse naadipuhmasse. „Hoidsin langemisel küünarnukki ees, et kui keegi kuradi langetaja all on, saab nii et sulgi lendab!”
Kahjuks polnud maapinnal kedagi ja juba niigi kriime ja sinikaid kogunud Mello lõi valusasti ka oma küünarnuki ära. „Maas lebades tundsin nagu oleks mind vaimselt ja füüsiliselt vägistatud! See oli nagu saatana orgasmus,” kurdab ta.
Vigastatud võitleja komberdas oma naabrimehe Augusti (73) jutule. Mehed võtsid imekombel terveks jäänud poolikust samakapudelist paranemise lonkse ja arutasid juhtunu üle hommikuni.

Rünnaku taga on salateenistus
„See oli puhas kõrg-neurolingvistiline rünnak, mis suunatud otse Mello pihta,” paljastab August. „Teatavasti on VEF 202 vana KGB neurotransmitter, millega vajadusel inimesi uimastati. Kindlasti teadis meie salateenistus, et Mello on üks väheseid, kellel selline aparaat veel alles on. Milleks kumminuiade ja lollide linnaametnikega vaeva näha, kui saab inimese puu otsast nii lihtsasti alla?” esitab vanahärra mõtlema paneva küsimuse.
Mello valge klaar on aga tänaseni püsti. „Võimalik, et see on vaid hologramm,” sõnab August. Kontrollima mehed aga minna ei saa, sest vihane Mello abikaasa lubas härradel vastava katse korral roided murda. „Mello peaks oma lähikondlaste seas ringi vaatama, ma kahtlustan sisse imbunud agente,” sosistab August lõpetuseks.

Õiendus
Vikerraadio uus juht Ingrid Peek ei ole juhtunut kommenteerinud, sest meie püstolreporterile delegeeritud küsimused pole kahtlaste asjaolude (puhkused, peavalud ja festivalid) tõttu jätkuvalt temani jõudnud.